Terve elu sa mõtled, otsides seda inimest, kes jagaks sinuga nii muresid kui rõõme. Kes oleks sinu kõrbal alati ja kallistaks sind, kui sa seda tõesti väga vajad. Kes ilma sõnadetagi mõistaks sind. Kelle kõrbal tunned end tõesti väärtusliku ja erilisena siin maailmas. Ja kui ta lõpuks tuleb siis sa naudid neid hetkeid temaga, sest iga hetk on mälestamist väärt. Hoiad teda kui kullatükki enda kõrval ning ei lase hetkekski käest. Ja kui ta ükskord teatab, et sina polegi see, keda tema oma elus otsib ja keda tema enda kõrvale samamoodi vajaks. Siis kõik puruneb. Ei oskagi midagi peale hakata, sest seda võimsat tunnet on väga raske nii kergesti maha matta. Kõik unistused, lootused lihtsalt ühe hetkega kaovad. Ja see valu on liialt suur, et seda kirjeldada. Aga kui vähestest sõnadest piisab, et teha inimesele südamest haiget. Kui nõrk ja õrn on inimene tegelikult. Kas seda kahju suudab keegi kunagi enam korvata ? Sajast killust kokku tagasi panna tervik ja kas alati otse ning konkreetselt asju ütleda ongi õige ?