Lubasin siis täna endale sellise mõnusa lebo päeva. Hommikul läksin silmaarsti juurde, nagu pidin. Nii hea oli hommikul ärgata, kui ei pidand jälle sama rada tegema nagu IGA hommik. Palju parem oli ärgata mõttega, et ma ei lähe praegu kohe kooli, et ma saan perega mõnusalt hommikust koos süüa ja ei pea kiirustama. Silmaarsti juures ei läinud väga kaua, umbes pooltundi. Tegi seal igasuguseid pilte sarvkestast, vaatas silma jnejne. No ma käin iga aasta seal niimoodi kontrollis. Ma õudsalt kartsin tegelikult, et mul on miinus suuremaks läinud, sest nägemine tundus kuidagi selline udune vahepeal vms. Aga kusjuures arst ütles, et ta on kõigi tulemuste ja nende piltide jne nende kõigega väga rahul, et miinus ei ole suuremaks läinud kui see oli 2005 aastal ja kõik on väga ok ! Nii hea meel oli selle üle, sest kunagi ma ikka kavatsen opi teha vno ma õudsalt loodan et saan. Sest mul on niii suur miinus ja see kõik on nii riskantne. Tagasi tulles ma ütlesin empsile, et ei ole väga mõtet kooli minna võino, ma eile ei õppinud kõike ära, sest ega ma ei teadnud kaua mul läheb seal ja niii. Tulin koju siis hakkasin vaatama "The last song" 'i ja siis veel samal ajal lund sadas .. oeh, nii mõnus oli. Kusjuures pisaraid tulu paljupalju rohkem kui esimesel korral. See on no nii sügavamõtteline film. Ja eriti veel mind võtab see niii väga mõtlema.. aaga täna õhtul siis lähen trenni ja peale seda kooli lastevanemate koosolekule, mis on koos lastega. Seekord see ei ole selline, kus õudsalt räägitakse probleemidest jne, vaid me räägime meie lõpetamistest, lõpureisist ja kõigest sellest kurvast.. :D Samas on jälle hea teada ja paika panna kõik..