Koguaeg on tegelikult nii kiire ja selline tuhin peal, et ei jõua midagi erilist teha. Mõnel hetkel mõtlen, et ohhh täna on palju vabaaega aga see läheb jällegi niii nii kiiresti, et jube. Eriti veel täna.. nii kiire oli koguaeg. Algul kooli jõudsin ilusti, sain kõik tööd ilusti tehtud ja siis läksin mata järeltööd tegema, kus ma pidin ka kiirustama. Mõtlesin vahepeal, et jätaks seekord trenni vahele, kuna ma olin nii väsinud ja siis saaks kodus välja puhata ennast janii. Aga siiski, seda ma ei teinud, me Tintsiga otsustasime, et me lähme ! Läksime ruttu minu juurest läbi, jõudsime isegi korra arvutist läbi käia ja täieliku shoki ohvriteks saada.. ja siis oligi juba aeg minna. Ilm ei olnud just kõige rõõmustavam bussi ja jala trippimiseks aga no see oli kõige väiksem mure. Käisime veel kaupsist läbi nagu alati ja ostsime midagi head ning õnneks Pelgulinna buss tuli ka kohe. Trenn läks ka nii kiiresti, ei tundunud üldse, et oleks tundaega seal olnud aga see on hea :) Ja nüüd ma siis istun siin läpakas ja ei ole lillegi liigutanud, sest NII palju on veel teha siin..
Arvatavasti homme tuleb ka selline vägaaa tempokas päev järjekordselt. Aga loodetabasti jõuan ikka kõigega valma.

Ja kuiii närvi mind ajavad inimesed, kes leiavad alati teistes vigu ja enda omi ei pane kunagi tähele. Nad justkui leiavad, et nad on perfektsed.. Aga cmon, me elame 21's sajandis, kus ei ole mitte keegi meist perfektne, nii, et ei ole mõtet sellist asja endale pähe ajada ja teistele selgeks teha.

Ja veel üks jama siiamaani.. ohjahhh, ma ei taha seda enam pealt vaadata, ausõna ei taha. Mina pean sind ju kellegiks aga sina ? Tundub nagu sinujaoks ei ole ma enam keegi..

Hoolimata kõigest sellest olen ma VÄGA õnnelik :)