Mind valdab hetkel täielik õnnetunne ja rahulolu.. võinoh enamasti. Tunne ei saagi ju tegelikult halvem olla, kui käes on aeg, mida olen ma pikisilmi terve aasta otsa oodanud. Traditsioonid on meil iga aasta enamvähem samasugused ja ausaltöeldes olen ma nendega nii ära harjunud, et kui oma pere tulevikus loon, siis ei oskakski teistsuguste traditsioonidega oma jõule läbi viia. Kõik tekitab selline hea koduse ja sooja tunde. 24.detsembri hommikul magasin kaua.. üles ärgates terve maja juba tegi vaikselt jõulutoimetusi. Kes koristas tube, kes pakkis kingitusi, kes tegi süüa ning kes lihtsalt oli ja vaatas nt jõulufilme. Kõike jõudsime. Kui ma väiksem olin, siis alati ootasin juba õhtut, millal tulevad mu kallid sugulased külla ning millal juba kinke saab aga iga aastaga see kõik muutub. Aina rohkem hakkan väärtustama lihtsalt perega koos olemist ja teineteise seltsi nautimist. Need kingitused muidugi käivad kõige selle juurde aga mul ei loe, mis nüüd sealt pakist välja tuleb. Loeb see, et sellel on väärtus ning see on südamega tehtud.. vot see on minu jaoks kõige tähtsam. Aga see aasta liitus meiega ka isapoolne vanaisa, sest vanaema lahkus hiljuti.. see oli veidi teistmoodi, kuid ei häirind, vaid pigem tõi just rohkem rõõmu majja. Mu pisivenna oli hommikust peale kinkide pärast nii elevil, jooksis mööda maja ringi ja lihtsalt ootas. Ka mind valdas vahepeal pisikese plikatirtsu tunne, kui venna ja pisikese naabritüdrukuga õue möllama läksin. See oli nii omamoodi. Juba aastaid ei ole kodu õues lumega möllamas käinud. Ja see oli tõsiselt tore ja armas. Mürasime koeraga, tegime lumeingleid, hüppasime hange ja kõike muud :) Pimeda saabudes saabusid ka sugulased, kellega koos sai loomulikult mõnuga jõulutoitu sisse aetud või noh mõõdukalt, mitte liiga palju. Ja nii see õhtu mööduski. Järgmine hommik, 25. detsember sõime terve perega koos hommikust ning hakkasime surnuaeda sättima.. kõik Randveerud ehk isapoolsed sugulased tulid sinna. Panime kallile vanaemale küünlad ning tekitasime ka natukene temale seal jõulutunnet. Vanaisa juurde Randverre saabudes toimus jälle pisike söögiorgia. Aga seal istudes tundsin ma, et midagi on puudu.. kõik ei olnud enam endine ja ei saa ka kunagi endiseks tagasi.. see osake oli minu vanaema. Need on esimesed jõulud ilma temata ja mind ei valdand see õige tunne. Keegi ei käinud pidevalt küsimas meie toas (meil on alati sugulastega oma tuba seal vanematest eraldi, nö lastetuba, kuhu alla 16 a ei lasta ) küsimas, kas midagi on puudu, tahate veel süüa? Keegi ei vaaritanud nii palju köögis. Ei olnud seda rõõmsat häält ja neid tugevaid kallistusi.. see kõik oli puudu. Püüdsime küll kõik sellest üle olla ja vanaisa sai suurepäraselt hakkama, selle üle oli mul kõige parem meel. Aga siiski... väiksed põngerjad olid juba ammu nii sillas kingitustest, nii et kaua nende jagamisega ei läinud. Mu isapoolne perekond on ikka üpris suur, kuna isal on 2 venda,kellel omakorda on veel kokku 5 last ja meil veel 3 nii et lasterõõmust seal puudust ei tule. Pimeda saabudes hakkasime sealt vaikselt ära sõitma.. ja no lihtsalt ei suutnud oma pisaraid vaos hoida.. mulle hakkab alles nüüd see kõik kohale jõudma ja ma tunnen temast niii palju puudust. Püüan tugev olla, eriti veel isa ees aga neid murdumishetki tuleb nüüd aina rohkem.. vähemalt ma tean, et ta on õnnelik, et meie traditsioonid on kõik samad, me käime kõikidel pühadel kõik koos vanaisa juures ja istume koos, süütame koos küünla ja alati räägime temast.. Sa olid niiii kallis mulle ja jääd selleks alatiseks mu armas, armas vanaema!
Homme veedan ilmselt perega terve päeva kodus, lihtsalt puhkame ja naudime pühi! Kooli peale ei mõtle absoluutselt, vaid elan hetkeis hetkel ja naudin iga oma minutit :)
Imelisi pühi kõigile! :)
No comments:
Post a Comment