Ma olen seda nädalat niiii kuradima kaua oodanud aga kõik läheb hoopis nii, nagu minna ei tohiks. Esmaspäeval tundsin ma end juba veidi halvasti.. tegin koolis oma tööd ära ja läksin poole päeva pealt koju. Teisipäeval olin ka 3 tundi koolis ja tulin jälle ära. Aga ma oma targa aruga mõtlesin, et väga õige oleks sellises olekus trenni minna.. see ei olnud kohe üldse hea mõte. Terve trenniaja oli kopsudes valu ja selline tunne, et kohe kukun kokku.. oli see vast katsumus aga elasin üle. Kolmapäeval läks asi eriti hulluks. Hommikul pidin kolmandaks tunniks kooli minema aga kuna enesetunne ei olnud üldse nii hea, siis otsustasin, et lähen hiljem. Pool 5 pidin tegema eesti keele tööd järgi aga ma otsustasin millegi pärast minna juba 6ndaks tunniks.. nii ma siis surin seal. 2 täiesti lambist saksa keelt olid ja ma ei kujuta ette MIKS ma sinna üldse ronisin. Õpetaja ütles, et peaks mulle medali andma selle eest ja kartis, et peab mulle kiirabi kutsuma. Ma nägin tõesti jube välja. Ja eesti keele töid ma ei jõudnudki järele teha.. Kuna mu kõige kallimal Anul oli sellel päeval sünnipäev ja ta sai mul juba 18, siis oli mul kindel soov teda näha. Olime juba ammu neljakesi kokku leppind, et lähme Kompressorisse istuma selle puhul ja ilmselt see oli ka üks põhjus, miks ma kindlasti tahtsin sinna linna ronida. Värisesin terve aeg ülekogu keha ja niiiii halb oli olla, et jube. Ei tahtnud ka teistele muret valmistada, nii et andsin endast kõik, et ei näeks niii närbund välja.. Koju jõudes avastasin, et olin terve päev 38 palavikuga linna peal ringi trippind. Kukkusin otse voodisse ja sealt enam välja ei tulnud.. KÕIK mu nv plaanid on katki ma kardan.. täna õnneks palavikku ei ole aga enesetunne on ikka päris halb. Kõige parem oli hommikul ärgata oma armsakese kõne peale.. teeb nii rõõmsaks, kui keegi lihtsalt helistab sellepärast, et küsida kuidas ma ennast tunnen :) Ilus päeva algus! Täna õhtul on meil koolis KSG ärasaatmispidu.. me ju uuest aastast kolime 7-12 klassiga Paekaare gümnaasiumisse.. tundub väga kõle ja jube aga eks siis näib, mis täpsemalt saama hakkab. Päris kahju on sealt vanast heast hallitanud ja räämas koolist ära tulla.. siiski meie oma kole vangla.
Muidu on kõik chill ja mõnus nagu ikka :) nii palju asju tahaks teha, homsest hakkan ilmselt tegutsema, isegi haigena ei suuda kodus istuda. Kooliajal on muidugi hea aga kui kooli ei ole, siis ei taha. Vaheajal on ikka päris korralikult trenne.. ei oskagi öelda, kas pooled neist jäävad ära või mitte. Enne pean ikka terveks saama. Koguaeg saan aina rohkem motivatsiooni juurde. Juba suvel kutsuti meid Prantsusmaale esinema, oktoobris Belgiasse ja Hiina jälle + Maltale veel nii et.. on mille nimel pingutada. Ja kuna see kõik tehakse meile välja, siis see on nagu palk meile selle eest, mida me ise teha armastame!
No comments:
Post a Comment