Tänane päev koolis, möödus kuidagi väga väga imelikult. Hommikul 7.45 läksingi ilusti kooli. Kooli jõudsin küll nii, et püksid ülid ühe külje pealt märjad, sest õues oli ju no massilt libe jaaa kui nüüd lihtsalt öelda, siis ma kukkusin lompi. Sain ilusti inka töö ära tehtud ja sain 4 jeaaaa ja siis pärast tuli veel teine töö ka mille ma 5 sain. Super !! Pärast seda noh, täpsemalt peale füüsika tundi läks asi karmiks. Selles mõttes, et tuli ilge saladuste rääkimine, mida mitte keegi ennem kuulnud ei olnud ega ei oleks osanud elu sees arvatagi midagi sellist. Ertiti vee, need reaktsioonid.. Mis asja meie Britu ?? Whaat Õun ka või ?? Sellesmõttes oli hea, et sai ilusti südamelt ära rääkida, sest varem või hiljem pidid seda parimad sõbrannad teada saada. Aga kohe alguses lihtsalt ei osanud seda rääkida või no nii imelik oli.. Ja see viimane asi.. Mul on siiani nii nii halb tunne sellepärast, kuigi ma ise tean, et mina ei ole selles süüdi ja ma ei saa sinna midagi parata aga siiski, ma ei oodanud, et sellest midagi sellist välja tuleb.. Teised leidsid, et sa peaksid seda kindlasti teada saama ning, et see ei kannata eriti rohkem oodata. Alguses ma kartsin.. Ma kartsin just seda, et meie sõprus võib niimoodi puruneda ja äkki parem oleks, et sa seda ei teaga. Aga kui ma end sinu asemele panin, siis ma mõistsin, et õige oleks seda kiiremas korras sulle ära rääkida, nii et ma võtsin julguse kokku ja tegin seda.. Ma teadsin, et see teeb sulle väga palju haiget aga see oli see õige hetk seda öelda. Ja ma siiralt loodan, et peagi saab kõik korda. Sest ma ei taha sind kaotada ning et meie sõprus suhe muutuks.. Tõesti ei taha mu kallike
No comments:
Post a Comment