Ma ei tea.. Ma ei kujuta ette kuidas ma seda kõike võtma peaks. Okei, kõik on selgeks räägitud aga mul on endal nii faking nõme tunne, et ma ei tea kohe. Ma lihtsalt arvan, et sõpruse vastu ei saa kellelgil midagi olla. Mul lihtsalt süda niimoodi pexab, aga ma võtan rahulikult. Ja ma ei ole selline inimene, kes tahaks kellegile haiget teha, veel vähem oma parimatele sõbrannadele. Neid ma hoian nagu ma ei tea mida. Neid ei saagi just parimate sõbrannadena võtta, nad on pigem juba nagu õdede eest mulle. Ja kõige paremad õed, keda üldse tahta võib. For real. Kõik õed vahepeal nääklevad, on solvunud ja kõike sellist. Aga see tuleb sellest, kui väga me üksteisest hoolime ja kui väga me tahame, et üksteisel oleks kõik hästi ning suhted oleksid head. Muud loogilist seletust sellele kõigele ei ole. Plus mul on veel selline tunne, nagu ma ei oleks enam samal orbiidil kus eelmine aasta, sest lihtsalt väga paljud asjad on kuidagi teistsugused ja palju on muutunud. Aga ma ei kurda midagi, sest see aasta on juba toonud minule hoopis erinevaid väljavaateid, ning ma olen palju julgemaks ka läinud. Mille kõige pärast on mul ilmselgelt hea meel :)