On vaheaeg ja kõik peaks olema just nii hea ja positiivne. Aga ei, keegi suudab ikka selle teha niii halvaks. Et ainus mõte on kohe masendusse langeda. Jah, ma olen selline inimene, kellele läheb kõik väga korda. Ja veel eriti siis, kui asi puudutab minu lähedasi, mind või minuga seonduvaid inimesi. Ja ka siis kui kellegi juttu kuulates on sul selline tunne, et sa said praegu tugeva hoobi noaga südamesse, et keegi justkui tuli ja lõi selle sulle sisse. Tahtlikult või tahtmatult, aga ta tuli ja tegi seda. Ilmselgelt ei saa jääda rõõmsaks edasi või teha nägu, et midagi ei ole juhtunud. Paratamatult mu näoilme kohe muutus, pisar tuli silma ning ei olnud tuju mitte millekski. Justkui kõigest oleks pohhui. See kõik on niii raske. Eriti veel siis, kui sa ise oled pürgind millegi poole pikalt, aga kuskilt täiesti lambist ja täiesti valel ajal saabub välja inimene, kes tühistab su pürgimise kuhugile saada. Tekib tunne, et miks, miks võetakse neid, kellel ei ole midagi , kellel ei ole isegi väärilist hinda. Ning need kellel on süda jäetakse ilma millegita. Võibolla ma lihtsalt ei ole nii silmapaistev ja piisavalt lolli jutuga kui mõni .. Ja sellest ei saa kohe üle ega ümber, lihtsalt mõte on kogu õhtu sellel ja ei lahku sealt. Kui juhuslikult ei ilmu keegi teine.. Vaevalt.. Kuid lootus sureb viimasena..
No comments:
Post a Comment