Täna oli siis meie klassil esmakordselt õpetajate päev. Mis oli no niiii lahe. Mina andsin siis koos Gööördiga eesti keelt 8. klassile ja 7. klassile, samas olin ka psühholoog, kes andis rahusteid :D Nii mõnus tunne olla õpetajate toas, kamandada kõiki ja juua kohvi, ilma, et keegi midagi pobiseks või ütleks, et mina sa teha ei tohi jne. Esimese tunni andsime 8. -le klassile. Nad olid nii vaikselt ja piuksugi ei öelnud. Imelik oli olla, et keegi ei karjund ega midagi, veidi igav isegi. Mõnele sai ikka möksi sisse söödetud, aga no seal klassis seda väga paljudele anda ei saanud. Järgmised 2 tundi olid 7. klassiga. No see oli küll nagu hullumaja, kõik, absull kõik karjusid. Nii, et nalja sai ja möksi said seal paljud. Teise tunniajal rahunesid nad maha, lasin neil riime kirjutada ja särki värki. Kui mõni ei osand, siis ütlesin, et peab rohkem eesti räppi kuulama, vot siis hakkab tulema. Tunni lõpu poole läksin tšekkasin 4. klassi. Kui ma sinna klassi sisse astusin, siis terve klass oli niii õnnelik ja vaimustuses, kõik hüüdsin britu britu britu, ma olin nagu whaooo. Nii armsad olid nad, nii hea tunne oli. Ikka tõelised fännid. Kõik oleksid tahtnud, et mina oleksin neile tundi andnud, aga no ma olin juba eesti keele valinud. Pärast ka nii paljud väiksed neljandikud küsisid, et miks ikka meile tundi ei andud jne :) Eks teine kord siis :) Pärast oli aktus ja väiksed kõik esinesid meile, õpsid e. 0. klass ka muidugi. Ning pärast oli nii noorte kui vanemate õpetajate vahel konverents. Kus me siis vahetasime oma muljeid, klatšisime, sõime ja naersime. Kuna järgmine aasta on 9. klassis vähe inimesi, siis õpsid soovisid, et me järgime aasta jälle annaks, ega me sellisest kutsest ilmselgelt ära ei ütle :) Selline oli siis minu õpetajate päev, varsti näete pilte ka.


Tahtsin veel sellest rääkida, et mulle on tundunud, et kui tuleb inimesi juurde, kellega tihedamini läbi käia, siis jälle keegi väga lähedane hakkab kaugenema. Või ma ei tea, mulle on nii tundunud. Et üks mu kõige kõige paremaid sõbrannasid, on hakkanud nagu minust eemale tõmbuma või nagu vältima mind või kuidagi nii. Aga see tekitab minus nii nõmeda ja nördinud tunde. Et millega ma nagu olen selle ära teeninud. Võibolla on see jälle see vahepaus, nagu pidigi olema meil vahepeal. Aga see on juba natukene kaua kestnud. Ja ma nii kardan, et kõik möödub samamoodi ńagu eelmine aasta meil sinuga. Ma lihtsalt tõesti kardan, et sa kaod mul käest...