Lõpuks ometi saab nüüd vaheaega nautida täies hoos. Ei pea istuma tõbisena kodus või veel mõne muu nõmedama põhjuse pärast. Laup. oli meil Kanada ülevaatus, kus ma veel olin haige tegelikult ja tundsin ennast halvasti aga ofcourse ma läksin sinna kohale. Sellisest üritusest ära ei ütleks. Ja see mida see treener rääkis, see pani küll ikka tegelikult palju rohkem pingutama ja trennides 100% kohal käima, kui juhuslikult mingit väga veenvat põhjust ei ole. Sest kui tõesti sinna Kanadasse suvel sõita saaks kaheks nädalaks, ja veel makstakse absull kõik kinni ja luks elamine, siis see oleks rohkemgi kui super ausalt öeldes.. Siis eile ka veel trenni ei läinud, aga õues käisin küll korra kuigi tõesti väga väga kass ilm oli õues. Mis seal muud tahta, eks need sügise ilmad sellised olegi, siiski enam ei ole ju suvi. Siis täna käisin trennis, ja õnneks oli tundaega , sest kui oleks poolteist olnud, siis ma oleks sinna ära surenud reaalselt. Pärast seda käisin kodus tegin ennast korda ja siis läksin linna Arturi juurde.Püüdsime sellise mõnusa õhtu teha nagu neid eelmine aasta koguaeg tehtud sai seal, pärast trippisime Hessi, sest kõht oli no ikka niii mega tühi. Mugisin juustuburxi, polnud ikka reaalselt kaua seda saanud. Tagasi Viimsisse sõites nägin Betsi, selle vennaga sai ikka terve sõidu aja mulisetud ning maast ja ilmast räägitud. Ja Viimsis nägin kedagi, keda polnud megaaaa pikka aega näinud. :)) Alati ta suudab ikka midagi sellist öelda, mis teeb tuju noniiiii heaks. Et pärast oli pea kõiki positiivseid mõtteid täis..