Jubaaa ongi see väike vaheajakene lõpusirgel. Tundus tegelikult nagu see oleks palju kauem kestnud ja see on väga hea. Sest tavaliselt sellised positiivsed asjad lähevad kiiresti mööda. Kusjuures mul muidu tavaliselt ei ole sellist kooli masendust or sth, aga nüüd nagu oleks või selline imelik on. Aga see puhkus kulus küll ära ja eks siis nüüd tuleb veel eriti pingutada. Aga ma mõtlen, et alati on nii, et kui sa midagi niii mega ootad, siis hakkad päevi lugema selleni ja mõtlen nii tihti sellest. Ma sõidan kolme nädala pärast Portugali MM-ile. Kuskile sellisesse ülimõnusasse sadama linna, kus käivad turistid pühkamas ja nii. Oleme seal nädal aega, novembri lõpp kuni detsembri algus. Aga ma nagu ei oota seda reisi nii hullult, ma ei saa aru isegi miks. Muidugi ma sellest ära ei ütleks ja kindlasti tuleb see mõnus aga midagi nagu segab selle kõige juures. Arvatavasti on see see, et ma lähen sellest kõigest eemale, kõik see igapäeva rutiin kaob. Ei saa igal ette juhtuval ajal sõbrannale helistada ja jälle mingit pommikat rääkida või millega ma hakkama olen jälle saanud. Ja kindlasti väga palju selle asja juures segab ka see, et ma ei saa loota igahetk ühte inimest näha. Mida ma niii väga tahaks jälle tegelikult. Aga vb selleks ajaks on midagi juba tekkinud või mine sa tea. Eks ma peaksin ise ka veidi aktiivsem ikka olema ja julgem selle asja juures. Aga ma ei taha sellist halba või nõmedat muljet jälle jätta. Või saan üldse korvi ? See oleks niiii feil. Ilmselgelt tuleks mulle uus nimi siis selle G'i tšiki asemel :D:D:D

Aga täna nagu midagi sellist erilist ei teinudki. Hommikul läksin kelle 11-ks trenni. Alguses ma arvasin, et on 2 tundi aga tegelikult oli poolteist. Issi pidi kella üheks järgi tulema, saigi kauem siis veinitada ja aeglaselt teha. Aga no ta jõudis alles pool 2 mulle järgi, mis ei olnud tegelikult nii positiivne, sest ma olin niiii väsinud. Ma olin 5 tundi maganud ja ma olin ikka retsilt rohkem väsinud kui siis kui ma olin 2 tundi või isegi vähem maganud. Aga no pole paha. Siis lõpuks umbes kella 4-5 paiku liikusime oma kiisudega õuna, anu ja nõuga nõu juurde. Seadsime ennast mõnusalt sisse ja tegime vesu. Mingi hetk saabus Liisa ka ja siis liikusime rohka poe poole ostsime süüa ja värki särki. Ja siis läksime Kätsi poole. Seal eriti kaua ei olnud, sest teistel tuli buss. Siis ma hakkasin ka koitsa trippima. Kuigi on pm viimane selline õhtu vaheajal kus saaks pidu panna ja niii, aga no ikkagi olen ma jälle kodus. Ilmselgelt kodu on mulle vist kohe liiga südame lähedane, et siit kauaks lahkuda :D Aga ei kurda, sest ega siin ka nii halb ei ole. Nõu küll ütles et ta rääkis Vafkaga, aga no tema ka ju ei kutsund teda kuskile. Ja nõule oma mitte kõige targema ajuga inimesele ei tulnud siis pähe ka, et kutsuks rohka, läheks seal õue vms. Okei tegelt saan ma aru. Tal on millegi muu peale ka ikka rohkem mõelda kui sellise värgensi peale :)) Eks neid õhtuid tule veel kus saab selle tegevuse ellu viia, kindla peale.

Ja ma mõtlesin, et mul on ühe on sõbrantsiga nii sarnane arvamus alati. Nii tihti poiste suhtes viivad meie teed kokku. Reaalselt nagu nii imelik, et nii aga see on hea. Et saan oma arvamust talle avaldada nii, nagu tema seda mulle seletada tahaks.

Kui super hea on veeta reede õhtu kõige paremate seltsis. Kindlasti üks mõnusamaid tegevusi meil ongi koos olla , rääkida , nõu anda ja kõike muud. See on lihtsalt üle kõige. Alati ei peagi meil mingi tegevus käisil olema, vaid lihtsalt oleme ja see on juba hea. Saime kõik koos Viimsis kokku, käisime väikeste koolist läbi, sest ma jätsin oma telefoni sinna. Ja pole mõtet küsida mismõttes, kuidas saab telefoni maha jätta. Aga ma olen Britu ja unustan absull kõik asjad igale poole. Reaalselt sellist tuulepead nagu mina rohkem ei leidu. Siis tahtsime karbooni ostma minna aga no Viimsi Marketi ja Konsumi poe reeglite järgi ei saa enam süsi ka alaealistele müüa, selle jaoks on ka juba dokki vaja. Ajuvaba on selline asi. Pidime siis otsima kes ostaks. Nägime Karli ja neid, siis mõtlesime, et ohhh väga hea ongi olemas kes ostaks aga no ei , Co's muidugi ei müüda sellist asja. Siis nägime Raidot, kes lõpuks oli nõus ostma. Nii lamp on käia ringi ja otsida kes süsi ostaks , see on juba lausa naljakas.

Ja nüüd ma istungi oma kiisudega siin :))

Veetsin mõnusa päeva St. Patrickus, koos mõnusa seltskonnaga :)

Tänane päev möödus kuidagi väga kiiresti ja alles õhtul sain ma aru, et täna on jubaaa kolmapäev. Sest 2 saadet, mida ma iga nädal vaatan ja mis mind huvitavad on kolmapäeviti. Ilmselgelt see möödus kiiresti kuna päev on tegemist täis. Hommikul ärkasin üles, vaatasin veidi aega venda ning siis lebotasime Betsiga tema juures. Kohvitasime ja rääkisime ning klatšisime nagu ikka need naistekad. Ja siis tulin koju, vahetasin ruttu riided ning siis oligi juba aeg linna sõita. Kell 17.30 hakkas väikse sugulase Karl-Joosepi sünnipäev Skypark'is. Veidi sai seal hullata, ega eriti ei tõmba mind selline hüppamine või pallimeri vms :D Pärast koju tulles mõtlesin, et lähen käin koeraga ka jalutamas aga siis ma ikkagi ei viitsinud ning olen pool õhtut lebotanud ja arvutis olnud. Loodetavasti homme on ka selline tegevuste rohke päev. Peaks Marliisiga kokku saama..

Why ?

On vaheaeg ja kõik peaks olema just nii hea ja positiivne. Aga ei, keegi suudab ikka selle teha niii halvaks. Et ainus mõte on kohe masendusse langeda. Jah, ma olen selline inimene, kellele läheb kõik väga korda. Ja veel eriti siis, kui asi puudutab minu lähedasi, mind või minuga seonduvaid inimesi. Ja ka siis kui kellegi juttu kuulates on sul selline tunne, et sa said praegu tugeva hoobi noaga südamesse, et keegi justkui tuli ja lõi selle sulle sisse. Tahtlikult või tahtmatult, aga ta tuli ja tegi seda. Ilmselgelt ei saa jääda rõõmsaks edasi või teha nägu, et midagi ei ole juhtunud. Paratamatult mu näoilme kohe muutus, pisar tuli silma ning ei olnud tuju mitte millekski. Justkui kõigest oleks pohhui. See kõik on niii raske. Eriti veel siis, kui sa ise oled pürgind millegi poole pikalt, aga kuskilt täiesti lambist ja täiesti valel ajal saabub välja inimene, kes tühistab su pürgimise kuhugile saada. Tekib tunne, et miks, miks võetakse neid, kellel ei ole midagi , kellel ei ole isegi väärilist hinda. Ning need kellel on süda jäetakse ilma millegita. Võibolla ma lihtsalt ei ole nii silmapaistev ja piisavalt lolli jutuga kui mõni .. Ja sellest ei saa kohe üle ega ümber, lihtsalt mõte on kogu õhtu sellel ja ei lahku sealt. Kui juhuslikult ei ilmu keegi teine.. Vaevalt.. Kuid lootus sureb viimasena..

Lõpuks ometi saab nüüd vaheaega nautida täies hoos. Ei pea istuma tõbisena kodus või veel mõne muu nõmedama põhjuse pärast. Laup. oli meil Kanada ülevaatus, kus ma veel olin haige tegelikult ja tundsin ennast halvasti aga ofcourse ma läksin sinna kohale. Sellisest üritusest ära ei ütleks. Ja see mida see treener rääkis, see pani küll ikka tegelikult palju rohkem pingutama ja trennides 100% kohal käima, kui juhuslikult mingit väga veenvat põhjust ei ole. Sest kui tõesti sinna Kanadasse suvel sõita saaks kaheks nädalaks, ja veel makstakse absull kõik kinni ja luks elamine, siis see oleks rohkemgi kui super ausalt öeldes.. Siis eile ka veel trenni ei läinud, aga õues käisin küll korra kuigi tõesti väga väga kass ilm oli õues. Mis seal muud tahta, eks need sügise ilmad sellised olegi, siiski enam ei ole ju suvi. Siis täna käisin trennis, ja õnneks oli tundaega , sest kui oleks poolteist olnud, siis ma oleks sinna ära surenud reaalselt. Pärast seda käisin kodus tegin ennast korda ja siis läksin linna Arturi juurde.Püüdsime sellise mõnusa õhtu teha nagu neid eelmine aasta koguaeg tehtud sai seal, pärast trippisime Hessi, sest kõht oli no ikka niii mega tühi. Mugisin juustuburxi, polnud ikka reaalselt kaua seda saanud. Tagasi Viimsisse sõites nägin Betsi, selle vennaga sai ikka terve sõidu aja mulisetud ning maast ja ilmast räägitud. Ja Viimsis nägin kedagi, keda polnud megaaaa pikka aega näinud. :)) Alati ta suudab ikka midagi sellist öelda, mis teeb tuju noniiiii heaks. Et pärast oli pea kõiki positiivseid mõtteid täis..

Te ei kujuta ette ka, kui faking igav kodus üksinda passida on, juba teist päeva järjest - masendav :N. Ausõna pigem oleks koolis oma sõbrannadega ja kõik oleks väga luks. Reaalselt, ma olen 2 päeva nendest eemal olnud ja jubaaa ma igatsen neid.. See näitab ilmselgelt kui kallid nad mulle on, aga mida ma siis tunnen kui ma teises koolis olen ja neid ei ole mu kõrval ? Ma ei taha selle peale ausalt mõeldagi. I love you my girls !!!

Täna ei ole mul enam nii kass olla kui eile. Ainult, et kurguvalu on vapsjee suur. Loodetavasti homme olen juba kompu ja siis saan teistega juba ringi ka pralletada ja vaheaja algus istumise ära teha :)

Eile reaalselt mõtlesin, et homme ei lähe kooli, lihtsalt ei jõua enam.. Pole suutnud mitte ükski päev välja magada ega midagi. Ja siis veel pea lõhkus ka väga ebareaalselt. Nii, et olin suht kindel, et jääb kooli minemata. Öösel hakkas mul niiii faking külm, sellised krambid tulid ja see oli jube , ma mõtlesin, mis nüüd saab ma lihtsalt ei suuda enam. Aga õnneks suutsin mõne aja möödudes magama uuesti jääda. Aga tõusin iga tunniaja tagant ülesse. Hommikul kraadisin oli 38.8 palavik. Jeaaaaa GG ilmselgelt. Õnneks see läks suhteliselt kiiresti alla ja nüüd enam ei ole. Aga enesetunne on siiski bbbaaaddd.. Homme ka ilmselgelt kooli aktusele ei jõua. Püüan ennast ravida ikka. Laupäevaks pean terve olema, sest selleks päevaks on mul plaane tehtud ja reaalselt ma ei soovi et need ära jääksid. Ja ma sain praegu teada, et laupäevaks pean ma rohkem kui kindlamini terveks saama, sest siis on Kanadasse mineku filmimine. Ja kõik 16 peavad trennis olema. Ja veel Piruetti peatreener tuleb vaatama ning me oleme ainukesed kes Eestit esindavad, siis peab kindlasti kõik väga viks olema ! Väga imelik on see, et kõik nagu jookseb niimoodi kokku, et just siis kui ma haige olen, toimub nii palju selliseid asju..

Aaa, ja tahtsin veel rääkida sellest, et ma olen kooli õpilas esinduses. No ma olen seal umbes 3 aastat juba olnud. Ja siis mind ja Anu kutsuti Vihula mõisa 26-28 oli vist. Et seal pidi mingi üritus toimuma janii. Ööbiksime Vihula mõisa hotellis ja kõik makstakse kinni transport, söögid, ööbimine jne. Üliiiileboo oleks. Aga no ma vaatan, kui midagi muud sellel ajal teha ei ole, siis lähen :)

Nüüd siis ongi viimane päev pingutamist ja pannakse hinded välja ning puhkus võib alata. Hinded tulevad õnneks väga head. Sellesmõttes, et siiski 9. klass, mis nõuab reaalselt rohkem ikka pingutust, kui need ülejäänud põhikooli klassid. Käitumine tuleb ka loodetavasti hea. Ma olen lihtsalt selline elurõõmus inimene ja ei poolda ka tuupuriks olemist. Ilmselgelt enamus inimesi on sellised. Aga jah, mis siin ikka koolist rääkida. Pigem tuleb mõelda, mida vaheajal teha. Ma ei ole küll väga selline hull planeerija, et tean mida ma järgmine nädal juba teen, pigem just selline, kellele tulevad asjad ootamatult, aga siiski, midagi võiks ju ikka teada. No nt lõbutseda ja pidu panna mõnusa seltskonnaga. Ning mõne super inimesega aega koos veeta veidi jne. Ilmselgelt käin palju trennis ja ega midagi väga rohkemat ei jõuagi teha, sest see vaheaeg on kõigest nädal aega. Põdeda pole mõtet, sest ka selle aja sees jõuab palju ära teha. Kindlasti on paljudel plaane, mis tuleb korda saata. Nii ka minul :) Aga nendest plaanidest ei hakka ma nii avalikult rääkida. Las sellised mõtted jäävad ikka minule teadmiseks või mu lähedastele sõpradele :) Paljusid mõtteid ei suuda ma lihtsalt vahetevahel enda teadmiseks ainult jätta, vaid ma pean kellegile nendest rääkima. Ja alati on olnud nendeks inimesteks kas Marliis, Liisa, Õun, Nõu või Anu :) Ja kõigi nende ära kuulamiste eest ma tänan südamest teid mu kallikesed :) Ma olen selles rohkemgi kui kindel, et väga palju on ka neid inimesi, kes ei saa mõndasid oma mõtteid reaalselt mitte kellegiga jagada ja see on väga oluline ning suur samm inimese juures, kes usaldab iseennast ning saab kõik vajaliku informatsiooni ning abinõu kätte.

Viimasel olen ma ka reaalselt õnnelik. Kõik on lihtsalt väga OK. Kindlasti aitab mõttejõud sellele kaasa, kõik positiivsus, hea enesetunne ning hinded ja kõik selline ! Tavaliselt sügisel on kõik kuidagi selline nii hall ja negatiivsust täis, aga iga kord millegile heale mõtlemine muudab selle kirjumaks :)

Be happy ! :)

Olla sinu käte vahel, tunda sinu soojust & olla lihtsalt koos sinuga ..

Ma olen täna erakordselt varajane. Ma olen 4 tundi maganud, ja kõik on väga ok. See nädal üldse olen ma umbes 6 tundi koolipäevadel maganud ikka virk. Aga teen siis väikse ülevaate eilsest. Peale kooli läksim kohe bussipeale ostsime süüa ja läksime ruttu suurte kottide ja asjadega bussi peale. Kui Õuna juurde jõudsime, hakkasime kohe koristama. Ja kui koristatud, siis oli aeg sättima hakata. Alguses küll pablasime, et me ei jõua oma asjadega õigeks ajaks valmis, aga võta näpust, jõudsime õnneks. Kui teised siia jõudsime, siis tantsisime mõnusalt ja väga väga chill oli. Siis trippisime Marliisiga rattaga Rassi juurde. Me sõitsime ühe rattaga Kelvingist kahekesi reaalselt 40 minutit Mannu maja juurde. Siis tuldi meile autoga vastu ja viidi Rassi juurde. Mõte oli, et oleme seal umbes 1-2 tundi, aga läks veidi pikemalt. Seal oli ka mega chill. Kõik helistasid ja saatsid messe iga poole tunni tagant, ja iga kord me vastasime, et me tunniaja pärast või umbes nii hakkame tulema. umbes pool 5 hakkasime ja jõudsime umbes 5 paiku, või isegi hiljem. Igastahes 1-2 tunnist tuli 5 tundi :D , pole pahaa :)

Wopaaa, kohekohe on jubaa esimene veerand läbi. Aga no kui kunagi oli, et aaah võiks juba see vaheaeg kätte jõuda, et ootus oli niiiii faking suur, siis nüüd on nii, et kui tuleb, siis tuleb ja kui ei tule, siis ei tule. Et nagu erilist vahet ei ole, aga no üks puhkus kuluks küll ära :) Kui veerandi lõpp hakkab lähenema, siis loomulikult on töid kuhjaga ja tegemisi nii palju, et blogisse ka ei ole enam aega kirjutada. See on ilmselgelt nõme. Ega te väga paljust nüüd ilma ka ei ole jäänud, sest nii palju midagi erilist nüüd ka toimunud ei ole. Aga nüüd hakkab toimuma. Mu parimal sõbrannal Õunal, läksid täna hommikul vanemad Prantsusmaale ja pühap. tulevad tagasi. Ma nii kaua siis elan siin, eile õhtul juba tulin siia :) Täna on mu kallikesel sünnipäev ka :) Teised tulid siia sööme kooki ja värki särki. Aga homme läheb ikka õigeks peoks. Siis tuleb rahvast ja teeme möllu. Pm oleme me neljakesi seda sünnipäeva kaua oodanud, sest seal hakkame korda saatma palju, loodetavasti. Ja nüüd juba homme on see, see on väga luks. Ehk siis homme arvatavasti postitust ei tule, aga lähi ajal ma luban, et räägin mis toimus jne.

Täna oli siis meie klassil esmakordselt õpetajate päev. Mis oli no niiii lahe. Mina andsin siis koos Gööördiga eesti keelt 8. klassile ja 7. klassile, samas olin ka psühholoog, kes andis rahusteid :D Nii mõnus tunne olla õpetajate toas, kamandada kõiki ja juua kohvi, ilma, et keegi midagi pobiseks või ütleks, et mina sa teha ei tohi jne. Esimese tunni andsime 8. -le klassile. Nad olid nii vaikselt ja piuksugi ei öelnud. Imelik oli olla, et keegi ei karjund ega midagi, veidi igav isegi. Mõnele sai ikka möksi sisse söödetud, aga no seal klassis seda väga paljudele anda ei saanud. Järgmised 2 tundi olid 7. klassiga. No see oli küll nagu hullumaja, kõik, absull kõik karjusid. Nii, et nalja sai ja möksi said seal paljud. Teise tunniajal rahunesid nad maha, lasin neil riime kirjutada ja särki värki. Kui mõni ei osand, siis ütlesin, et peab rohkem eesti räppi kuulama, vot siis hakkab tulema. Tunni lõpu poole läksin tšekkasin 4. klassi. Kui ma sinna klassi sisse astusin, siis terve klass oli niii õnnelik ja vaimustuses, kõik hüüdsin britu britu britu, ma olin nagu whaooo. Nii armsad olid nad, nii hea tunne oli. Ikka tõelised fännid. Kõik oleksid tahtnud, et mina oleksin neile tundi andnud, aga no ma olin juba eesti keele valinud. Pärast ka nii paljud väiksed neljandikud küsisid, et miks ikka meile tundi ei andud jne :) Eks teine kord siis :) Pärast oli aktus ja väiksed kõik esinesid meile, õpsid e. 0. klass ka muidugi. Ning pärast oli nii noorte kui vanemate õpetajate vahel konverents. Kus me siis vahetasime oma muljeid, klatšisime, sõime ja naersime. Kuna järgmine aasta on 9. klassis vähe inimesi, siis õpsid soovisid, et me järgime aasta jälle annaks, ega me sellisest kutsest ilmselgelt ära ei ütle :) Selline oli siis minu õpetajate päev, varsti näete pilte ka.


Tahtsin veel sellest rääkida, et mulle on tundunud, et kui tuleb inimesi juurde, kellega tihedamini läbi käia, siis jälle keegi väga lähedane hakkab kaugenema. Või ma ei tea, mulle on nii tundunud. Et üks mu kõige kõige paremaid sõbrannasid, on hakkanud nagu minust eemale tõmbuma või nagu vältima mind või kuidagi nii. Aga see tekitab minus nii nõmeda ja nördinud tunde. Et millega ma nagu olen selle ära teeninud. Võibolla on see jälle see vahepaus, nagu pidigi olema meil vahepeal. Aga see on juba natukene kaua kestnud. Ja ma nii kardan, et kõik möödub samamoodi ńagu eelmine aasta meil sinuga. Ma lihtsalt tõesti kardan, et sa kaod mul käest...

Pole pikka aega midagi huvitavat siia kirjutada ka olnud. Kõik on möödunud nagu ikka. Olles koolis, kodus, trennis. Aga no ma nii ootan juba teisipäeva, sest siis on õpetajate päev. Nagu ikka, siis meie koolis on õpetajateks sellel päeval üheksandikud. Mina olen siis eesti keele õpetaja koos Gööördiga ja psühholoog, kes hakkab lastele rahusteid andma :D:D Mõtlesime, et teeme kõige meeldejäävama õpside päeva, nii et saab üli chill olema.

Mõned pildid ka siis ..