Praegu laksust hakkasin mõtlema selle peale et goossshhhh nädal on ainult veel , aga selle nädalaga ma jõuan oii kui palju asju ära teha. Ja ma nagu ei paanitse üldse sellepärast, et kool tuleb vms. Pigem see on just chill. Näeb kõiki klassikaid, milliseks nad selle suvega muutunud on ja kas tuleb kedagi uut ka äkki, mida mu väga ei usu, aga siiski loota ju võib. Ja saab kuulda, mida keegi on suvel korda saatnud ja koolis midagi klassiga korda saata nagu alati jne. Ja siiski viimane aasta, see kõik lihtsalt, sellepärast pole mõtet üldse põdeda. Aga mul hakkas süda kiiremini pekslema selle kõige peale, et ma kuulan just hetkel selliseid mõnusaid rahulike mase laule ja mõtlen, mida kõike ma just aasta tagasi sellel hetkel tegin. Kui superluks mul kõik siis oli, ega ma ei kurda praeguse üle, aga siiski. Siis ei olnud mul aega ühelegi halvale asjale mõelda. Tegelt ka absull mitte ühelegi. Aga kui kokkuvõtta, et see südapekslemis tunne, millegi ootus ärevus, kartus tunne ja kõik see kokku - see on selline mõnus tunne. Mul nii imelik mõelda, et mina olen nüüd 9. klassis, alles olin 4. kassis, ma mäletan nii hästi. Kõik need aastad on nii kiiresti läinud ja nii palju on ju muutunud ka selle ajaga.