See kurb tunne, mis tungib su sisse, kui mõtled, et juba varsti varsti hakkab üks rada otsi kokku tõmbama. Ma olen alati arvanud, et ei ole see inimene, kes elab minevikus, kuid hetkel tunnen, et veidikene isegi olen. Ma ei suuda lahti öelda hetkedest, mis jäävad mind eluks ajaks kummitama ning igaveseks meelde, ma ei väida, et see on halb, vaid.. kui nende peale mõtelda, siis tekib sees see kõrvetav ja valus tunne, mis vahel toob ka pisara silma. Aeg läheb nii kiiesti.. isegi liiga kiiresti. Juba jälle on suvi ukse taga. Suvi, mis on ette planeeritud ja kus nii palju toredaid sündmusi ootab ees. Suvi, kus ei pruugi enam olla mu ümber neid inimesi, kes olid seda eelmine aasta. Raske on mõelda selle peale, sest ma ei suuda inimestest lahti öelda, pigem hoiaksin neist kümne küünega kinni, kui vaid saaks.. Ma ei suuda leppida mõttega, et mõni inimene, kes on mulle nii südamesse pugenud, kaob mu igapäevasest vaateväljast.. loodan, et mitte igaveseks, kuid siiski. See oli ju kõik nii alles. Alles ma läksin uude kooli. Alles ma tutvusin inimestega ja juba pean ma mõnest lahti ütlema? Miks? See on nagu kellegi röövimine su elust. Ja see on valus. Aga ilmselt peabki leppima tõsiasjaga, et mõned inimesed tulevad ja lähevad, kuid südamesse jäävad igaveseks.. Imelik on mõelda, et põhiliselt kuuaega veel ja siis on kõik, vähemalt pikaks ajaks kõik. Siis on 11 klassiga kõik ja väikese Brituga vsjo.. Ma nagu kardaks suureks saada, kuid samas see 18 tundub, kui uue elu algus. Ma ei väida, et ma ei oota seda aga lihtsalt kahju on sellest, et mind on alati pisikeseks Brituks peetud aga siis ma enam seda ei ole. Siis olen ma täiesti iseseisev noor tütarlaps, kes peab kõigega ise hakkama saama. Aga eks ka sellega harjub, kui mitte kohe, siis mõne aja peale kindlasti.