Lege nädalavahetus ja PUDISOO

Möödas on üks suurepärane nädalavahetus. Ma ei ole isegi kurb, et see kõik möödas on, vaid ma olen õnnelik, et see kõik toimus. Et mind ümbritsesid niiii lahedad inimesed ja mul oli taaskord võimalus käia paradiisis ehk Pudisool. Juba reedene päev algas nii toredalt. Nagu ikka iga reede on meil suunaainete päev. Seekord siis oli meil oma suunaga väljasõit ja otsustasime minna Lennusadamasse. Ma olen juba kaua niikuinii tahtnud sinna minna aga vot, ei pidanudki üksinda minema, vaid sain toredate inimestega koos minna ning giidilt nii mõndagi uut teada saada. Kogu etteplaneeritud aega me seal ära ei olnud. Tollel päeval oli veel meie Theo sünnipäev, kes ühines vanuselt täiskasvanutega. Humoorikas nagu ta meil on, võttis pagassist kohe shampad välja ja läkski tähistamiseks. Ei väga tore oli. Natuke aega sõitsime poiste ja Megeliga ringi ja oligi aeg peaaegu õhtule jõudnud või siis keskpäevani. Reede õhtul isegi ei mõelnud selle peale, et minna kuskile pidutsema. Võimalusi oli aga jäin ikkagi endale kindlaks, korrigeerisin uurimistööd ning läksin varakult magama, et ennast välja puhata. Laupäeval oli hommikul kell 11 kohe trenn, mõnus 3 tundi. Pärast seda ei olnudki nii surnud, kui alguses arvasin aga peale seda läks väga kiireks. Rutuga sõitsin linna, kust võttis Erik mind peale ning panimegi kõik koos Pudisoo poole ajama. Tohutult heameel on, et jõudsime sinna juba päeval. Sest see päevane päike ja kevade/suve lõhn.. lihtsalt võrratu. Ei olegi nagu palju sõnu seda kõike kirjeldamaks. Võib vist öelda, et see kooslus seal oli super. Õhtu jätkudes KSG inimesi aina tuli ja tuli juurde, kui lõpuks meid oli kokku kuskil 38, kui ma ei eksi. Nii et ei kurda. Väga tore tegelikult, et kõik tulid, Theol oli ka kindlasti heameel. Sellest ööst vist täpsemalt ei olegi mõtet rääkida, see oli lihtsalt tohutult awesome ja hommik veel samasugune. Väga chill. Hommiku poole hakkas inimesi juba autodega vaikselt ära liikuma. Meie, Eriku, Aap'i, Peetsi, Larsi, Siimu, Raksi ja Kaspariga saime alles kuskil 5 paiku liikuma. Lihtsalt ei tahtnud varem ära minna ja mõnesmõttes polnud ka võimalust. Koju jõudes oli ainuke mõte, KOHE magama saada. Suurim soov oli mõttejõul ennast liigutada ja asju teha. Keha oli nii surnud ja kõik ülejäänud ka. Õnneks saingi varakult magama ja hommikul oli hea tõusta aga samas koolis ei olnud ikka veel enesetunne nii hea, kui oleks võinud. Naljakas oli kohe vaadata, et pool 11ndat klassi polnud koolis.. klassid olid pooltühjad. See tähendab vist ainult seda, et meie soov lege pidu teha, läks korda! See oli LEGE ja jääb kauaks meelde. Ma pole ammu oma toredatest hetkedest kirjutanud siia aga see oli nädalavahetus, millest ma pidin sissekande jätma, sest seda on pärast kindlasti väga hea lugeda ja meenutada. Poleks mul nii tähtsaid trenne iga nädalavahetus, läheks ma Pudisoole juba varsti tagasi. Aga suvi on tulemas ja ma loodan, et ka Theo võtab meid pärast sellist läbu veel vastu. Vähemalt meie ootame, kohe väga!

Viimased ellujääjad

SUPER INIMESED!

Add caption

See kurb tunne, mis tungib su sisse, kui mõtled, et juba varsti varsti hakkab üks rada otsi kokku tõmbama. Ma olen alati arvanud, et ei ole see inimene, kes elab minevikus, kuid hetkel tunnen, et veidikene isegi olen. Ma ei suuda lahti öelda hetkedest, mis jäävad mind eluks ajaks kummitama ning igaveseks meelde, ma ei väida, et see on halb, vaid.. kui nende peale mõtelda, siis tekib sees see kõrvetav ja valus tunne, mis vahel toob ka pisara silma. Aeg läheb nii kiiesti.. isegi liiga kiiresti. Juba jälle on suvi ukse taga. Suvi, mis on ette planeeritud ja kus nii palju toredaid sündmusi ootab ees. Suvi, kus ei pruugi enam olla mu ümber neid inimesi, kes olid seda eelmine aasta. Raske on mõelda selle peale, sest ma ei suuda inimestest lahti öelda, pigem hoiaksin neist kümne küünega kinni, kui vaid saaks.. Ma ei suuda leppida mõttega, et mõni inimene, kes on mulle nii südamesse pugenud, kaob mu igapäevasest vaateväljast.. loodan, et mitte igaveseks, kuid siiski. See oli ju kõik nii alles. Alles ma läksin uude kooli. Alles ma tutvusin inimestega ja juba pean ma mõnest lahti ütlema? Miks? See on nagu kellegi röövimine su elust. Ja see on valus. Aga ilmselt peabki leppima tõsiasjaga, et mõned inimesed tulevad ja lähevad, kuid südamesse jäävad igaveseks.. Imelik on mõelda, et põhiliselt kuuaega veel ja siis on kõik, vähemalt pikaks ajaks kõik. Siis on 11 klassiga kõik ja väikese Brituga vsjo.. Ma nagu kardaks suureks saada, kuid samas see 18 tundub, kui uue elu algus. Ma ei väida, et ma ei oota seda aga lihtsalt kahju on sellest, et mind on alati pisikeseks Brituks peetud aga siis ma enam seda ei ole. Siis olen ma täiesti iseseisev noor tütarlaps, kes peab kõigega ise hakkama saama. Aga eks ka sellega harjub, kui mitte kohe, siis mõne aja peale kindlasti.

Iga hommik, kui ma ärkan ja tunnen ennast suurepäraselt, unistan ma, kuidas kunagi, kasvõi kuuaega kevadest veedan rahulikku aega kuskil Londoni või Pariisi äärelinnas. Rendin endale väikese korteri või apartmendi ja puhkan lihtsalt igapäeva elust. Mõtlen sellest, kuidas igahommik ärkan päikesekiirte ereduse peale, kuidas ma istun terrassil nägu päikese poole ning joon aroomikohvi, kuidas ma käin jooksmas, et imetleda linna ja tunda selle maa hõngu ja mis kõige tähtsam, tunnen ennast vabana.. See on üks väike osa mu mõtetest ja unistustest, mida ma tahan kindlasti kunagi ellu viia! Ega igaühe unistused ei peagi nii võimatult suured olema.. piisab ka mõnest pisikesest sündmusest, mis süstib elurõõmu ja tunnet, et mind on tõesti siia maailma tahetud ja ma ei tunneks ennast väljatõugatuna. Tegelikult üldiselt tuleb iga päev korra mõttesse sõna õnn, mida seostan ma kohe endaga, mitte sellepärast, et ma oleksin mingisugune õnnemagnet vms, vaid sellepärast, et ma tunnen ennast õnnelikuna, tõsiselt tunnen. Ma tahaksin seda rõõmu süstida ka oma lähedastesse ja panna neid väärtustama seda, mis neil on, mitte seda, mida neil ei ole. Kui mõelda igapäev, et mul ei ole ainult sellele, mida meil ei ole, siis muutubki kõik aina negatiivsemaks. Aina loodetakse ja loodetakse, kuid ise ei tehta midagi ja kui kõik kohe sülle ei kuku, siis ollakse nördinud ja vihane. Aga kui me kõik oleksime päevast päeva sellised ja ainult nõuaksime juurde ning ei oleks rahul sellega, mis meil on, siis maailm variseks kokku. Siis ei oleks seda rõõmu enam. Ma ei oska öelda, mis mind selliseks inimeseks muutnud on aga iga uus päev paneb aina rohkem mõtlema ja tänulik olema. Ma olen tähele pannud, et kui mõni vana sõber minult küsib, kuidas mul läheb, siis nad juba teavad ette ära, et Britul ei lähe kunagi halvasti. Ja nii ka on. Ma ei kujuta ettegi, missugune asi minu maailmas juhtuma peaks, et mul läheks väga halvasti ja ma oleks kokkuvarisemisohus.. ALATI on ju midagi, mis on hästi ning mille üle rõõmu tunda. Pidage meeles, ALATI!

Muidu üldiselt päevad on ikka päris väsitavad, õhtu lõpuks olen enamvähem korralik laip valmis. Kool ikka röövib rängalt seda energiat ja õhtused trennid võtavad selle viimase jõu ka lõppude lõpuks ära. Aga samas, nii kuradima hea on. Kuna lumi hakkab sulama ja mereäärsed kõnniteed on puhtad, siis on minu jooksu hooaeg sellega ka alanud! Väga pikalt ma hetkel veel vuranud ei ole, umbes 5km iga päev aga eks iga kord annab aina rohkem võhma ja ma arvan, et alguse paari korra kohta on see okei. Õnneks laupäevased ja pühapäevased uisutrennid on ka palju pikemaks veninud, laupäeviti hakkab olema nüüd varsti 3 tundi ja pühapäeviti ikka 2h. Aga see on mõnus. Nende seltsis kaob see aeg sama kiiresti, kui tina tuhka. Ja samuti eks kavu on kõvasti vaja veel korregeerida. Ma arvan, et ma ei suudakski ilma trennita elada.. see on nagu elu üks osa, ilma milleta on raske. Ja reisid kõige rohkem motivatsiooni annavad reisid.. aina tuleb ja tuleb neid pakkumisi, millest mitte mingil juhul ei taha ära öelda. Ma ise juba üleüldiselt armastan reisimist aga ma arvan, et ilma selle tiimita ei saaks ma pooltki nii palju näha ja silmaringi laiendada!

Tore reede õhtu Mõigus

Moeaken 2013

Moeaken 2013

Mu Mirjam