How amazing this life can be

Ma tunnen, et asjad muutuvad, kuid samas kõik on endine. Ma tunnen, et ma olen õnnelik, kuid samas ma mõtlen, et kõik ei ole nii nagu tahaks. Ma tunnen, et elul on anda mulle nii palju uusi võimalusi, kuid järgmisel hetkel pole tal mulle midagi anda.. neid ennetatavaid mõtteid on vahel terve pea täis. Kuid milleks ma raiskan aega oma elust sellistele mõtetele? Miks? .. Jah, ma tean, et ma olen imelik, sest olen lihtsalt kõige suhtes liiga optimistlik ja elu näib liiga ilus aga miks ma pean närveerima ja mõtlema kõike liiga reaalsena. Ma suudan täiesti vabalt elada reaalsuses aga ma tean, et kui ma ei mõtle positiivselt, siis kõik mu ümber variseb kokku. Ma ei taha seda, ma ei suudaks seda välja kannatada. Ja ma olen nii harjund, et oma mõtetega suudan ma oma elu muuta, et oma mõtetega suudan teha kõik paremaks ja ilusaks oma ümber. Tänu sellele ma olengi see sama inimene, see üks ja sama britu, kes seisab teie ees ja särab ning on õnnelik. See kõik ongi tänu sellele, et ma ei lase negatiivsetel mõtetel enda üle võimust võtta, vaid astun vastu ja pööran need sunniviisiliselt positiivseteks. :)

Muidu veereb mu eluke ikka kenasti ja üldiselt olen rahul kõigega. Koolis küll on kiire aga olen kõigega järjepeal enamvähem. Paar nädalavahetust olen lihtsalt kodus teki all oma mõnusas pesas veetnud. Vahel on nii, et ei jaksa mitte kuskile minna vaid vajadki seda aega et mõelda omi mõtteid ja olla üksi. Kui detsembris peakski tulema see 3 päeva pimedust, siis ma usun, et inimestel oleks niiii palju asju, mille üle järele mõelda, tundub päris huvitav :)
Aga see nädalavahetus otsustasin ma väljas elada. Mõeldud, tehtud. Reedel tulid mu cutid pärnust tallinna ja siis oli vaja muidugi nendega tähistada kõike, mis tähistamata on jäänud ja muidugi veeta aega mõnusate ja chillide inimeste seltsis. Tegelikult oli väga tore öö, jõudsime nii palju kohti läbi käia ja suhteliselt normaalselt ajal mingi 3 paiku maandusin vanaema korterisse. Hommikul küll ei olnud mingit motivatsiooni ärgata aga nooo trennis läks see uni nagu njuhti minema. Terve päeva lebotasin kodus empsi ja vanaemaga , uni oli jälle nii massive, et ma mõtlesin, et jään koju aga ei, seda ma siiski ei teinud. Anu tuli võttis mind peale, käisime poest läbi. Veetsime noliferitega nats aega Chrisi juurde ja edasi liikusime anu juurde. Võtsime paar jooki ja pool õhtut rääkisime nii tarka juttu, et ise ka ei usu :)