Paar päeva tagasi algas meil vaheaeg. Mitte mingisugune puhkuse tunne mind hetkel küll ei valda.. Kunagi oli küll nii, et elasingi ainult vaheaegade nimel, lugesin päevi ning nädalaid, millal ma lõpuks saan ennast vabaks lasta. Aga nüüd, gümnaasiumis ei mängi see mitte mingit rolli väga. Muidugi ma ei väida, et väike puhkus hea ei oleks, vaid lihtsalt ma ei oota seda nii kärsitult, kui kunagi varem. Polegi otseseid plaane selleks nädalaks planeerinud. Trennides käin kindlasti, kuna nüüd peale Maltat ei saa ennast tössi lasta, vaid peab samasuguse koormusega edasi laskma. Järgmine aasta ehk 2013 algab juba kohe Saksamaa Sportshowga ning sealt edasi tuleb veebruaris Hong Kong, märtsi Chicago ei ole veel kindel aga seal tuleb neid veel edasi. Nii, et pean endast andma kõik, kui tahan midagi saavutada. Ja samas on alati motivatsioon trenni minna, sest seal on minu inimesed.. inimesed, kellega ma veedan nii palju aega koos ja kes on mulle väga kallid. Peale pikka ning väsitavat koolipäeva tundub trenni minek justkui lõõgastus, mis viib mõtted tunniks ajaks eemale. See küll väsitab füüsiliselt vägaaa aga vaimselt annab jällegi jõudu, mida õhtuks alati vaja läheb. Ma tunnen ennast jälle õnnelikuna ja proovin mitte lasta tühistel asjadel ennast häirida, kuid paraku need ikka piinavad vahel mind.. see ei ole hea, sest ma ei taha, et üks hetk ma hakkaksin jälle mõtlema, et tegelikult ei olegi kõik nii hea kui tundub. Mingis mõttes vaatan ma tõesti elu läbi roosade prillide aga samas ma tajun ka reaalsust. Kui ma ei mõtleks, et kõik läheb hästi ja ei suruks enda sees maha neid mõttetuid pabistamisi, siis tunduks ju kõik nii must ja negatiivne. Ma ausaltöeldes ei kujutaksi ette, milline inimene siis oleksin, et võtaksin kõike nii pingelisena ja liialt reaalsena.. see lihtalt ei oleks mina. Siin elus ei ole ju väga midagi ületamatut ja kõigest on võimalik läbi tungida. Kui mingismõttes peaks raskeks minema, siis ma tean, et ma ei jää üksi.. mul on alati olemas tugi kuhu toetuda ja kõik läheb jälle edasi nii nagu alguses. Minult on tegelikult paljud inimesed küsinud, et kust on pärit selline mõtlemine nagu minul.. see võtab tõesti mõtlema, konkreetselt ma ei oskagi sellele tegelikult vastata. Seda on mõjutanud nii paljud asjad. Aga ma olen õnnelik, et ma võtan asju rahulikult ja tunnen rõõmu kõigest, mis mind ümbritseb :)
No comments:
Post a Comment