Rahu algab naeratusest.

Leidsin taaskord enda jaoks "Saladused" raamatu. Mitte see, mis nö kõige kuulsam on, vaid sama kirjaniku poolt tuli välja "Saladused noortele." Raamatu ülesehitus on erinev, küll aga mõte jääb eelmise raamatuga samaks. Hakkasin seda kohe sama päeva õhtul lugema ja juba mul tekkis see naeratus näole ja tunne läks heaks. See raamat on tõesti selline mis muudab, kui sa ainult usud sellesse. Mu jutt võib tunduda praegu nagu mingil hullul usklikul aga tegelikult see lihtsalt on nii.. Kunagi, vähemalt 4 aastat tagasi olin ma täiesti teistsugune inimene. 6-13 olin ma selline väike ükskik tüdruk, kellel oli mõttes vaid igaltpoolt kaduda.. ma täpsemalt ei hakka sellel ajal peatuma, sest see oli tõesti väga raske minu jaoks ja selle meenutamine toob alati pisara silma. Aga ma olin tõesti 13 kui ma selle raamatu enda jaoks avastasin. Peale selle läbi lugemist tundsin ma ennast uue inimesena, ma olin õnnelik, rõõmus ja tõesti nautisin elu. Kõik hakkaski paremuse poole minema ja elu muutus lilleliseks. Väga paljud inimesed on mult küsinud, et britu, kuidas sa suudad KOGUAEG niii õnnelik olla. See on nende jaoks nii harjumatu siin hallis Eestis. Aga alati olen ma neile sellest raamatust rääkinud, mis tõepoolest muutis mind ja minu elu! Aga see selleks, räägin pigem mis siis vahepeal toimunud on. Ütleme nii, et midaagi nii väga erilist ei olegi. Võinoh igapäev on minu jaoks omamoodi eriline ja hea aga teistele see kindlasti niimoodi ei tundu. Nädalavahetus algas päris mõnusalt. Reedel olin jälle linnas poistega nagu ikka ning õhtul oli plaan anu juurde liikuda. Netist vaatasin, et oh, väga hea, 00.00 tuleb täpselt v2 aga vot, võta näpust.. seda ei tulnudki. Need olid hoopis valed ajad. Nii ma siis hakkasin jalutama viimsist leppneeme, vähemalt 30 min. läks kohale jõudmiseks aega aga vähemalt ma jõudsin. Terve see nädal oli päris ära väsitanud nii, et päris hommikuni ma üleval olla ei jaksanud ja samamoodi ka teised vajusid suhteliselt samal ajal ära. Terve järgmise ja ülejärgmise päeva ma veetsin kodus, midagi erilist ei teinud, vaid lihtsalt olin. Vahel on minu meelest mõnus midagi tegemata olla ja lihtsalt mõelda omi asju.. omamoodi lõbu. Nädala algust alustasin ma taaskord linnas. Teisipäeval veetsin päeva oma pisikese vennaga. Käisime koos kinos Madagaskarit vaatamas. Tibu hakkas poole filmi ajal nutma, sest üks paks karu oli seal kurb :( nii kahju oli temast.. Pärast seda viisin ta Mc Donalds'isse sööma, väikestele ikka läheb see toit seal väga peale. Edasi käisime poodides ja lõpuks saime Karli ja Anna-Mariaga kokku. Hiljem võttis emps meid peale ja sõitsime siis Krissu sünnipäevale. Chick sai juba 18 mul.. ikka päris kiirelt läheb aeg, ulme. Edasi sealt liikusin Hanna juurde, kus oli meil vana klassiga pisikene istumine. NIII hea on neid ikka alati näha ja nendega koos olla. Vaatasime kõik vanu pilte, naersime koos, laulsime ja nautisime lihtsalt seltskonda. Ma lihtsalt armastan neid ülekõige.. my world ütleme nii. Kuna neid lõpetamisi on see aasta jälle nii palju, siis me Heidyga eksisime ka täna VHK ja Kristiine omale ära. Niihea on nii ilusaid inimesi näha, tõsiselt ilusad olid kõik. Homme ja ülehomme on veel käisimisi ja siis on nende lõpetamistega kõik. Imelik on mõelda, et põhiliselt aasta tagasi lõpetasime meie oma põhikooli.. kõik oli niii õnnelikud ja ilusad.. nii imelik.