Iga hommik kui ma kooli kõnnin, siis mingi asi ajab mind mega närvi. Eile oli nt see, et ma ei saanud muusikat kuulata, sest mu kõrvaklappide juhe oli katki ja teiseks mu jalanõud hõõrusid ja kooli jõudes oli kand täitsa katki, aga õnneks mu armsad klassiõed läksid kohe plaastrid küsima mulle, tänud neile selle eest mu kallikesed. Ja täna läksin ma oma jalanõude peale närvi, sest kui ma kõndisin, siis ma lihtsalt üldse ei püsinud püsti. Lihtsalt niii piinlik on ju kellegi teise ees matsu panna. Aga lõpuks kui ma koolis juba olin, siis oli kõik hästi :) Eks talvel on kõik veidi sellised, ma ei usu, et ma ainult üksi selline veidi koperdis olen :) Ja tegelikult on homme jubaaa neljapäev, niiniii vähe veel jäänud. Homme lähen oma Õunakesega linna, vb Nõu ka, kui ta suudab kahepäeva jooksul oma 8 realise vene keele luuletuse pähe õppida :D:D okeiokei, vb tal lähebki nii kaua aega, mine sa tea.. Ja siis on megaaa hea veel see ka, et reedel ei tulegi venes tööd, vaid me peame hoopis ühe luuletuse pähe õppima. Puškin kirjutas selle, see on hästi talve kirjeldav luuletus, mis ei ole eriti üldse raske. Võino mulle jäävad tavaliselt luuletused kergesti pähe.