Kunagi, kui me olime pisikesed, ootasime me väga, et saaks minna kooli, tutvuda uute sõpradega ja saada targaks, nii nagu meie vanemad. Mida aeg edasi, olid meil juba omad kambad, tekkisid tülid ja me ei hoidnud ühte, kuid sisimas hoolisime me väga üksteisest. See kooliaeg läks nii kiiresti, kui lõpuks jõudis meile kohale, et meil on viimane aeg koos, viimane aeg hoida ühte ning tegutseda koos. Kuid lõpuks.. saab ka see viimane aasta läbi. Ning me ei saa toetuda enam nendele, kellele varem, me peame leidma uue tee. Kuid sisimas me igatseme väga neid esimesi klassivendi ja klassiõdesid, kellega me justkui alles tutvusime, ning astusime siit kooli uksest sisse. Nüüd aga.. astume me tundega, et see on viimane päev meil koos, et meil ei ole enam aega kedagi uuesti õppima tunda, vaid meile on jäänud ainult see hetk, võtta viimast.
Aasta veel, ja tuleb ka minul jätta hüvasti ..