Kunagi, kui me olime pisikesed, ootasime me väga, et saaks minna kooli, tutvuda uute sõpradega ja saada targaks, nii nagu meie vanemad. Mida aeg edasi, olid meil juba omad kambad, tekkisid tülid ja me ei hoidnud ühte, kuid sisimas hoolisime me väga üksteisest. See kooliaeg läks nii kiiresti, kui lõpuks jõudis meile kohale, et meil on viimane aeg koos, viimane aeg hoida ühte ning tegutseda koos. Kuid lõpuks.. saab ka see viimane aasta läbi. Ning me ei saa toetuda enam nendele, kellele varem, me peame leidma uue tee. Kuid sisimas me igatseme väga neid esimesi klassivendi ja klassiõdesid, kellega me justkui alles tutvusime, ning astusime siit kooli uksest sisse. Nüüd aga.. astume me tundega, et see on viimane päev meil koos, et meil ei ole enam aega kedagi uuesti õppima tunda, vaid meile on jäänud ainult see hetk, võtta viimast.
Aasta veel, ja tuleb ka minul jätta hüvasti ..

• Ja juba ongi suvi käes, see kõik tuli ja läks nii kiiresti. Siiani imestan, et kui kaua ma olen seda aega oodanud ja nüüd on see siin, minu ees. Selle ajaga on ka nii palju muutunud. Kui kool lõppes, oli selline draama, draama otsa. Tundus nagu see ei lõppekski, et suvi ei saakski kesta nii, nagu me seda kõik ootasime. Et enam ei tule sellist pilti kokku, kui eelmisel suvel. Kuid nüüd võin ma selles rohkemgi kui kindel olla, et tuleb. Sest kõik on väga normal ja see on ainult hea.
• Ma olen nii õnnelik, sest kõik on jälle hästi ja kõik hakkab veel paremaks minema.