Elu on nagu jalgratas — selleks, et tasakaalu hoida, tuleb edasi liikuda

Kui kõik need kauaoodatud sündmused on läbi, siis tundub kõik kuidagi nii tühi.. ei ole enam sees seda ootusärevust, mis muudaks päeva nii erksaks. Ja nüüd ma istungi siin kodus, mitte midagi ei tee, vaid olen oma mõnusa teki sees keras ja mõtlen.. mõtlen üle kõikide asjade suhtes, mis tegelikult on väga halb. Ma peaks just midagi tegema ja nautima neid viimaseid päevi, mis vaheajast jäänud on. Hetkel tunnen, kuidas tahaks veel trenni teha.. tahaks veel koos nende inimestega olla.. ma ei tea miks, aga nad lähevad mulle nii korda ja ma unustan koos nendega ära, kes ma olen või kust ma tulen.. ma lihtsalt olen hetkes, kus kõik on nii hea! .. Samas jälle nüüd, kui ma seda kõike siia kirjutan, siis tunnen, et tuju läheb nii heaks ja nagu päike tuleks pilve tagant jälle välja. Imelik, kuidas tujud võivad kõikuda... Aga jah, homme on mul esinemine Viimsi Koolis, kõik, kes on huvitatud võivad kell 9 õhtul platsis olla ja üle vaadata, millega tegelen. Tegelikult ma ootan seda, kus ma saan tunda seda lavanärvi, see on nii kuradima hea tunne. Eriti veel see, kus rahvast on palju ja ainult sind või paari üksikut inimest su kõrval jälgitakse. Täpselt nädalaaja pärast alustan ma sõitu Saksamaale.. hmm, polegi enne mõelnud, et see JUBA järgmine nädal on. Aga see on selline väga lühike reis. Pühapäeval tuleme juba tagasi. Esineme ära, näitame, mida suudame ja tuleme tulema. Aga samas need paar päeva kõigest eemal annavad nii palju juurde. Annavad jõudu siia igapäeva rutiini tagasi astuda ning jaksu edaspidiseks. Peale seda on ainult kuuaega ehk 3-4 nädalat vahel, kui me juba Hong Kongi sõidame.. on mida oodata ma arvan !