But you didn't have to cut me off. Make out like it never happened and that we were nothing and I don't even need your love, but you treat me like a stranger. And that feels so rough. You didn't have to stop so low. Have your friends collect your records and then change your number I guess that I don't need that though. Now you're just somebody that I used to know

Naeratused on inimestele sama mis päikesepaiste lilledele

See nädal on olnud üpriski pingeid täis, vähemalt tööpäevad küll. Nii juhtub, kui kõik raskemad ja mahukamad tööd ning muud ülesanded on kuhjunud just selle ühe nädala peale. Ja sega selle nädala väiksest tressipoisist ei piisanud, vaid järgmine nädal pean veel seda sama üle elama. Aga ma olen tugev ning sisendan endale alati, et saan hakkama ja kui siin elus ei ole midagi võimatut, siis ei ole ka see ületamatu. Aga vähemalt lõppes see nädal või täpsemalt on lõppemas väga-väga ilusti. Nii palju toredaid ja mõnusaid üritusi on olnud ja mind ümbritsevad ainult inimesed, kellega ma tõesti naudin koos olla. reede hommikul me õunaga kooli ei läinud, või tähendab ei läinud KSGsse vaid läksime oma vanasse heasse Püünsi Kooli. Seal oli perepäev ja nagu seal armsas koolis alati kombeks on, siis sellel päeval võivad kõik vilistlased ja lapsevanemad jne tulla tunde andma, nii et muidugi me ei jätnud seda võimalust kasutamata. Esimese tunni ajal lihtsalt kõndisime mööda koolimaja ringi ning meenutasime vanu aegu, käisime mõnes tunnis lihtsalt vaatamas ja jutustasime oma armsate õpetajatega. Teise tunni ajal andsime 6. klassile ehk meie vana klassijuhataja uuele klassile tundi. Rääkisime lihtsalt, mis meist saanud on ja kuidas meil läheb, mida peab rohkem õppima ja kõike muud ka. Enamus neist olid nii koostöö aldis, et lausa ühest tunnist jäi väheks meile, rääkisime veel vahetunniski edasi ja keegi ei kiirustanud kuhugile. Seal klassis on ikka need väiksed armsad inimesed, üks nunnu ja kõige ilusamate silmadega poiss tõi mulle lõpetamisel isegi lilled, nii et südames on nad ikkagi :) aga kui saime oma jutud räägitud, siis meil hakkas vaikselt kiireks minema ja sealt ära liikuma hakata. Kahju oli küll, et vähe aega oli aga eks teinekord saab kindlalt tagasi minna. Pidime hakkama liikuma oma praegusesse kooli. Nimelt õhtul toimus meil KSG NUI XI ehk KSG legendaarne filmifestival 11ndat korda. Päev läbi toimetasime ja puhkasime ja viskasime nalja oma kalli ÕEga. Kõik sujus väga kenasti ja tõesti see üritus läks meil niiii hästi, et ei oleks ausalt öeldes iialgi osanud oodata sellist aplausi, sellist vastukaja ja muidugi seda et kõik nii super hästi välja kukub. Ja siin kohal peame muidugi tänama oma kallist ÕE presidenti, tänu kellele kõik see teoks sai! Peale lõppu sõime torti, koristasime jne ning liikusime edasi linna. Algselt olime hellas, kus oli jälle niiii palju tuttavaid, et pidin kohuaeg kahe seltskonna vahelt trippima aga yeah, nii ta läks :) kõik oli taaskord niiii tore ja sai väga rahule jääda kõigega ja muidugi inimestega ka ! Koju jõudsin alles 5 aga ei kurda, sest see kõik tasus ära. Minu armsad inimesed!
Laupäeva hommikul ehk täna kartsin küll, et trenn jääb vahele aga imekombel tuli kuskilt ma ei kujuta ette kust selline energia sisse nii, et pidin seda kindlasti ära kasutama ja no oleks kahetsenud ja, kui ei oleks läinud. Peale trenni loomulikult see energia oli täiesti kadunud ja tundsin ennast sõnaotseses mõttes nagu kõndiv laip. Aga mis seal ikka, olen juba pikemat aega ju sellise eluviisiga harjunud, eks millalgi tuleb see hea päev, kus ma saan ennast lõppude lõpuks välja magada. Võtan selle kasvõi ühe koolipäeva arvelt aga puhkust pean ma saama. Igatahes terve päev läbi olen piinelnud selle une käes aga kuna issi pidas täna sünnipäeva ja kõik see sugulaste kamraad tuli siia, siis ei saanud ma pikali visata kordagi. Aga jah, neid oli ka väga tore näha :) Küll aga nüüdseks olen ma täiesti kapsas.. ja halb hakkab, kui mõtlen selle peale, mis homme saama hakkab. Lihtsalt terve päev õpin ja õpin ja õpin.. kui järgmine nädal on läbi, siis ma võin lubada, et mu südamelt on langenud kivi, sest hetkel on küll selline närv nende tööde pärast.. tahaks ju ikka, et kõik oleks korras! Aga muidu on mul tunne küll väga hea, aina rohkem asju teeb mind rõõmsamaks ja kui ma meenutan neid ilusaid ja armsaid sõnu, mis mulle nende paari päeva jooksul öeldud on, siis oeh.. te olete niii armsad :)

How amazing this life can be

Ma tunnen, et asjad muutuvad, kuid samas kõik on endine. Ma tunnen, et ma olen õnnelik, kuid samas ma mõtlen, et kõik ei ole nii nagu tahaks. Ma tunnen, et elul on anda mulle nii palju uusi võimalusi, kuid järgmisel hetkel pole tal mulle midagi anda.. neid ennetatavaid mõtteid on vahel terve pea täis. Kuid milleks ma raiskan aega oma elust sellistele mõtetele? Miks? .. Jah, ma tean, et ma olen imelik, sest olen lihtsalt kõige suhtes liiga optimistlik ja elu näib liiga ilus aga miks ma pean närveerima ja mõtlema kõike liiga reaalsena. Ma suudan täiesti vabalt elada reaalsuses aga ma tean, et kui ma ei mõtle positiivselt, siis kõik mu ümber variseb kokku. Ma ei taha seda, ma ei suudaks seda välja kannatada. Ja ma olen nii harjund, et oma mõtetega suudan ma oma elu muuta, et oma mõtetega suudan teha kõik paremaks ja ilusaks oma ümber. Tänu sellele ma olengi see sama inimene, see üks ja sama britu, kes seisab teie ees ja särab ning on õnnelik. See kõik ongi tänu sellele, et ma ei lase negatiivsetel mõtetel enda üle võimust võtta, vaid astun vastu ja pööran need sunniviisiliselt positiivseteks. :)

Muidu veereb mu eluke ikka kenasti ja üldiselt olen rahul kõigega. Koolis küll on kiire aga olen kõigega järjepeal enamvähem. Paar nädalavahetust olen lihtsalt kodus teki all oma mõnusas pesas veetnud. Vahel on nii, et ei jaksa mitte kuskile minna vaid vajadki seda aega et mõelda omi mõtteid ja olla üksi. Kui detsembris peakski tulema see 3 päeva pimedust, siis ma usun, et inimestel oleks niiii palju asju, mille üle järele mõelda, tundub päris huvitav :)
Aga see nädalavahetus otsustasin ma väljas elada. Mõeldud, tehtud. Reedel tulid mu cutid pärnust tallinna ja siis oli vaja muidugi nendega tähistada kõike, mis tähistamata on jäänud ja muidugi veeta aega mõnusate ja chillide inimeste seltsis. Tegelikult oli väga tore öö, jõudsime nii palju kohti läbi käia ja suhteliselt normaalselt ajal mingi 3 paiku maandusin vanaema korterisse. Hommikul küll ei olnud mingit motivatsiooni ärgata aga nooo trennis läks see uni nagu njuhti minema. Terve päeva lebotasin kodus empsi ja vanaemaga , uni oli jälle nii massive, et ma mõtlesin, et jään koju aga ei, seda ma siiski ei teinud. Anu tuli võttis mind peale, käisime poest läbi. Veetsime noliferitega nats aega Chrisi juurde ja edasi liikusime anu juurde. Võtsime paar jooki ja pool õhtut rääkisime nii tarka juttu, et ise ka ei usu :)