Püüdes teistele õnne anda, saame ka ise õnnelikuks.

Paar päeva tagasi algas meil vaheaeg. Mitte mingisugune puhkuse tunne mind hetkel küll ei valda.. Kunagi oli küll nii, et elasingi ainult vaheaegade nimel, lugesin päevi ning nädalaid, millal ma lõpuks saan ennast vabaks lasta. Aga nüüd, gümnaasiumis ei mängi see mitte mingit rolli väga. Muidugi ma ei väida, et väike puhkus hea ei oleks, vaid lihtsalt ma ei oota seda nii kärsitult, kui kunagi varem. Polegi otseseid plaane selleks nädalaks planeerinud. Trennides käin kindlasti, kuna nüüd peale Maltat ei saa ennast tössi lasta, vaid peab samasuguse koormusega edasi laskma. Järgmine aasta ehk 2013 algab juba kohe Saksamaa Sportshowga ning sealt edasi tuleb veebruaris Hong Kong, märtsi Chicago ei ole veel kindel aga seal tuleb neid veel edasi. Nii, et pean endast andma kõik, kui tahan midagi saavutada. Ja samas on alati motivatsioon trenni minna, sest seal on minu inimesed.. inimesed, kellega ma veedan nii palju aega koos ja kes on mulle väga kallid. Peale pikka ning väsitavat koolipäeva tundub trenni minek justkui lõõgastus, mis viib mõtted tunniks ajaks eemale. See küll väsitab füüsiliselt vägaaa aga vaimselt annab jällegi jõudu, mida õhtuks alati vaja läheb. Ma tunnen ennast jälle õnnelikuna ja proovin mitte lasta tühistel asjadel ennast häirida, kuid paraku need ikka piinavad vahel mind.. see ei ole hea, sest ma ei taha, et üks hetk ma hakkaksin jälle mõtlema, et tegelikult ei olegi kõik nii hea kui tundub. Mingis mõttes vaatan ma tõesti elu läbi roosade prillide aga samas ma tajun ka reaalsust. Kui ma ei mõtleks, et kõik läheb hästi ja ei suruks enda sees maha neid mõttetuid pabistamisi, siis tunduks ju kõik nii must ja negatiivne. Ma ausaltöeldes ei kujutaksi ette, milline inimene siis oleksin, et võtaksin kõike nii pingelisena ja liialt reaalsena.. see lihtalt ei oleks mina. Siin elus ei ole ju väga midagi ületamatut ja kõigest on võimalik läbi tungida. Kui mingismõttes peaks raskeks minema, siis ma tean, et ma ei jää üksi.. mul on alati olemas tugi kuhu toetuda ja kõik läheb jälle edasi nii nagu alguses. Minult on tegelikult paljud inimesed küsinud, et kust on pärit selline mõtlemine nagu minul.. see võtab tõesti mõtlema, konkreetselt ma ei oskagi sellele tegelikult vastata. Seda on mõjutanud nii paljud asjad. Aga ma olen õnnelik, et ma võtan asju rahulikult ja tunnen rõõmu kõigest, mis mind ümbritseb :)

OUR MALTA - ROHKEM, KUI TUHAT SÕNA!

MALTA

Eile jõudsin sellelt imeliselt reisilt tagasi Tallinna ehk tagasi halli rutiini ja reaalsusesse. Seda kõike on nii raske kirjeldada, miks see niivõrd imeline reis oli. Aga läbi selle postituse püüan ma teile nii ühtteist edasi anda. 10ndal oktoobril ärkasin hommikul varem, kui pidin, panin veel viimased asjad kokku ning leppisime anuga kokku, et lähme käime oma vanast heast püünsi koolist läbi. Ja see koht on siiamaani nii armas ja hea ja oma, nagu oma kodu. Kahjuks vana klassijuhatajat ei olnud just sel päeval koolis.. ta on veel geograafia õpetaja ka ja kuna oli vaja asendajat, siis me anuga võtsime selle enda peale ja andsime hoopis ise üheksandikele tundi. Ma arvan, et see oli ka nende jaoks hea vaheldus, tundus nagu õpetajate päev.. aga igatahes kaua me seal olla ei saanud, sest kell juba utsitas tagant. Sellel päeval ei olnud üldse tunda seda suurt ootusärevust nagu tavaliselt. See tundus kuidagi nii tühine.. et lausa kurb oli isegi ära minna. Aga kui me sõitu alustasime, siis hakkas vaikselt see hea ja mõnus meeleolu meie üle võimust võtma. Vahepeal tegime vahepeatuse Oslos, ootasime oma 5 tundi seal lennukit ja õhtul 12 paiku jõudsimegi Maltale. Juba see õhk, kui lennukist väljusime oli imeline-hea ja soe! Ja pimedas hotelli sõites tundus kõik niii ilus. Hotell oli meil ilus ja hea, õhtul enam kuskile välja minna ei jõudnud, pakkisime asjad kokku, jutustasime veidi ja läksimegi magama ära. Iga hommikul ärkasime kell 9 v pool 9 ja läksime otse sööma, peale seda liikusime enamasti katusele päevitama. 11ndal käisime jalutasime veidi linna peal, ujusime meres mis oli no SUPER! Mis siin muud öelda on, kui vesi oli 25 kraadi ja õhk veel soojem.. ja nii igapäev. Ainult seelikute/lühikeste pükste ja lühikeste käistega pluusiga sai käia. Õhtul võtsime suuna teisele poole linna, avastasime pisikese baari, kuhu meil oli ilmtingimata vaja sisse minna ja paar drinki juua. See oli lihtsalt nii must have. 12ndal ehk reedel peesitasime pool päeva katusel ning kell 5 oli meil buss järgi, millega sõitsime esinemispaika. Tegime seal veidi trenni ja vaatasime põranda üle. Põrand oli seal jube. Maavärin oleks nagu üle käinud, see võttis nii imestama, kartsime juba, et kuidas me küll oma rulluiskudega seal peal hakkama peaks saama. Aga no saime õnneks. Tagasi koju jõudes panime ennast valmis, et minna piibu kohvikut otsima ning sushit sööma. Olime täiesti õigel teel piipu tegema, kui avastasime suure ja mõnusa klubide tänava ja sinna see piip ka jäi.. linna peal nägime oma itaallasi, kes olid meiega seal samal showl ning kes olid ka linna pidutsema tulnud. Ja nii see õhtu ka läks. Oma 4 tundi saime magada, kui oli vaja juba sööma minna ning maa peale trenni tegema. Päeval väga kaua peesitada ei saanudki, sest oli vaja hakata Malta Military Show jaoks meike ja soengud tegema. Juba siis oli mull hull närv sees, nii pabistasin. Aga kõik 4 kava tulid super hästi välja, kõik tuli väga hästi kokku ja läks rahvale peale. Peale showd olime kõik noniiii väsinud, et sel õhtul kuskile välja liikuda, küll ei jaksanud ja samas see oligi hea, et saime ilusti välja puhata ennast pühapäevase show jaoks. Pühapäevane päev algas täpselt samamoodi nagu eelmine, ainult, et närv ei olnud õnneks enam nii suur. Päeval kutsusid itaallased meid enda hotelli tuppa oma tehtud pastat sööma.. no mis saab veel parem olla, kui päris itaallane sulle ise südamest seda valmistab.. PERFECT Nüüd juba ikka nautisin sajaga seda esinemistunnet ja seda, kuidas rahvas vaatab.. Kõik kavad tulid taaskord väga hästi välja ning otsustasime, et õhtul peame ennast premeerima. Koju jõudes seadsime ennast taaskord ilusti valmis, võtsime paar veini sisse ja läksime koos itaallastega välja. Ütleme nii, et see õhtu oli niiiiii tore, et jääb kohe kindlasti eluksajaks meelde. NIIII MÕNDAGI juhtus seal ja see oli niii mõnus. Järgmisel päeval polnud meil kõigil olemine just kiita aga see meid ei kõigutanud. Oli plaan sõita kõikkoos Vallettasse ehk Malta pealinna. Väikeste muutuste kohasest meil paari tüdrukuga jäi see ära aga ega väga ei kahetsegi seda. Hotellis olles tekkis väike kurb moment, kui veetsime oma viimseid minuteid itaallastega. Mõte oli selle peal, et neverknow, maybe me ei näegi enam kunagi üksteist.. Aga saime nendega ilusti hüvasti jäetud ning läksime tintiga siiski linna avastama ja vaatama, kus poed on. Õhtul läksid nad välja, ma olin tõesti surm väsinud ja ei jaksanud kuhugile liikuda. Jalutasime liisaga lihtsalt veidi pimedas ja ilusas linnas ja nautisime mere vaadet. Samamoodi jõudsime koju kella 1 paiku ja ega me väga millestki vist ilma ei jäänud ka. Järgmisel päeval ehk teisipäeval võtsime veel päikesest ja merest viimast. Päevitasime nii kaua kui saime ning läksime linna, et vähemalt midagigi endale soetada ja koju tuua. Ja kuna oli saabumas viimane õhtu, siis pidime seda kindlasti ära kasutama ja sellest viimast võtma, nii et otsustasime taaskord oma lemmikule tänavale minna ja õhtust kõik võtta. Ütleme nii, et see viimane lause oligi õige, võtsimegi kõike mis võtta annab, nii halvas, kui heas mõttes. Koju jõudes ei olnud enam mõtet magama minna, pakkisime viimsed asjad ning läksimegi bussi peale, mis meid lennujaama viis.. kõik olid nii kurvad ja mornid. Olemine ei olnud ka just sajaga kiita. Nii imelik tunne oli sees, nutt tahtis iga hetk kurku tulla ja üldse ei tahtnud sellest kõigest lahti öelda. Tagasi sõit sujus üpris ilusti, väike vahepeatus Inglismaal nagu alati ja olimegi kodus.
Ma võin käsi südamel väita, et see oli üks ilusamaid ja toredamaid nädalaid mu elus !!! Malta on tõesti koht, kuhu ma tahan kunagi tagasi minna. Ja kõige toredam on veel see, et tutvusime uute armsate inimestega, kellega jääme veel edasi suhtlema ja mine sa tea, võibolla järgmine aasta Itaalias näemegi :) Veidi jumet sain peale ikka ja kogemust sain ja laiendasin oma silmaringi, nii et see reis läks igati asja ette. Kõige õnnelikum olen ma oma seltskonna üle, kellega koos ma lihtsalt armastan juba reisida. Nad on nagu päiksed mu päevas ja see ongi põhjus, miks ma trenni ootan ja mis viib mu mõtted alati eemale, kui midagi on halvasti. KÕIK te olete lihtsalt suurepärased! LOVE U ALL
   Nüüd, kui ma tagasi reaalsuses olen, pean püüdma kõigega jälle hakkama saama. Ja seda ma kindlasti ka teen. Nüüd tulevad juba uued asjad ja eesmrgid, mille nimel anda endast kõik ning mida oodata. Ja samas kõik kes mul siin, Eestis on, nendega on jälle nii hea koos olla. Kartsin alguses ja jäängi masendusse, kui siia tulen aga vot , polegi päris nii.. imelik on muidugi ja veidi kõle ja kurb aga vaheaeg on tulemas, kus ma saan jälle nädalakese puhata ja teha seda, mida hing ihaldab :)

Ciao bella ! <3 br="br">