Spain

Ja ongi jõudnud kätte see kurb päev, kus kõik on läbi.. Selle kõige all mõtlen ma oma imelist reisi Hispaanias. Seda kõike meenutades tuleb pisar silma.. ma tean, et peale igat võrratut reisi on mõned päevad sees selline imelik tunne aga seekord annab see ikka tõsiselt tunda ja ma teeks kõik, et sinna otse kohe tagasi lennata. Aga 23. aprilli hommikul alustasime, siis sõitu sinna. Hommikul kell 11.55 läks lennuk ja saimegi oma mõnusa pooliku seltskonnaga trippi alustada. Lend kestis 4 tundi ja lennukis oli tõesti väga ebamugav. Tavaliselt nagu ei ole see üldse nii kurjaks ajanud, et mitte üheskis asendis magada ei saa. Aga Hispaaniasse jõudes oli ilm seal väga mõnus. Loomulikult Eesitga võrreldes jube soe. Selline tavaline oligi meil umbe 22 kraadi. Lennujaama oli tellitud buss, millega sõitsime siis oma apartmendi ette.. või vähemasti see pidi olema meie apartment. Sellel ajal oli seal siesta, nii, et me ei saanud kohe registreerima minna, vaid pidime aega niisama parajaks tegema. Kuna meri oli meile väga lähedal, siis istusime seal ja sõime. Meri oli tõesti super. Selline helesinine ja niii kutsuv + rannaliiv oli kuum, mis meenutas suve. Kui kell sai 5, siis läksime registreerima vnoh läksime selle maja ette, mis ei tundunud kohe üldse see õige olevat. Tints, kes meil hispaania keelt oskas küsis veel kindlude mõttes üle, kuid ikka öeldi et see maja peaks õige olema. Helistasime sellele naisele, kes oli kõigi nende asjadega kursis. Olime juba oma 20 min seal istunud, kui ta ütles, et ta on 5 min pärast kohal. Loomulikult nende 5 minutit ei ole meie 5 min, vaid see venis juba 45 minutiks. Aga lõpuks ta siiski tuli. Paberimajandus jne võttis oma tundaega aega aga LÕPUKS me siiski saime oma uude koju. Apartment oli niii mõnus. Aias oli oma bassein ja mullivann jne. Niiöelda korter oli meil kolmetoaline ja köök ja kõik jutud, nii, et väga pöörfi. Panime oma asjad ära ning läksime linna uudistama. Jalutasime oma paar tundi õhtul linnas, käisime poodides ning lõpuks tundsime, et peaaegu tervepäeva ei ole midagi söönud, kõhud olid päris tühjad. Istusime siis kohalikus pizza baaris maha ja võtsime kõik oma pizzad. Väga maitsvad olid ja kõhud said ulme täis. Pärast söögi lõpetamist toodi meile lauda ja üks present, milleks oli pudel veini. Järgmise päeva hommikul ärkasime kella 8 paiku üles või isegi natukene varem, sõime hommikust, tegime ennast korda ning liikusime bussijaama, kuhu oli meil umbes 4 minuti tee. Ostsime edasi-tagasisõidu piletid Barcelonasse. Alguses sõitsime umbes 5 min bussiga rongijaama ning sealt edasi oma 1,5 tundi rongiga Barcasse. See linn oli tol päeval omamoodi. Barca ja Chelsea fänne oli terve linn täis. Hakkasime siis ükshaaval poode läbi kammima, vahepeal käisime pastat söömas, jõime Starbucksis frapputchinosid ning puhkasime jalgu, sest kannad olid NIII läbi omadega kõigil.. Õhtu lõpuks käisime toidupoest ka läbi, kus asjad maksid peaaegu terve varanduse ja kus tegelikult eriti midagi osta ka ei olnud. Ja kuna tol päeval oli roosi ja raamatu päev, mis oli alguse saanud Hispaaniast, siis igale ühele anti üks suur punane jube ilus roos. Oma kompsude ja kotikestega läksime siis rongi peale ja sõitsime tagasi Blanesesse Costa Bravasse oma koju. Õhtul vaatasime kõik koos mängu ning jutustasime poole ööni. Kolmapäeva hommikul ärkasime taaskord kella 8 paiku. Hommiku poole läksime jälle oma linna peale, käisime turul ja ostsime värskeid maasikaid, ploome, banaane, kiivisid jne. Viskasime asjad koju ära ning sõitsime rullhalli juurde söögipoodi ja mäkki.. Hilja õhtul jõudis teine grupp, võtsime nad mõnusalt vastu ja läksimegi tuttu ära. Neljapäeval magasime kaua, sest päeval oli juniorite kujundi ametlik trenn ning selleks ajaks midagi triksis traksis olema. See trenn võttis tõesti NIII läbi, et oeh. Oli küll tunne, et kukun kohe kokku aga suutsin kõik ilusti ära teha. Vahepeal pidin kurja häält ka tegema ja üle saali karjuma, nii, et seda ikka väga kuulda oli aga ega ma tegelikult ju kuri ei ole. Lihtsalt tahtsin, et kõik läheks suurepäraselt. Peale trenni, vaatasime natuke teiste trenne, tegime veel maapeal trenni ning läksime sööma, saime isegi korra netis käia ja poes ja lihtsalt jutustada Anni, Elisabethi ja Eva-Lottaga. Õhtul läksime päris varakult magama, sest järgmine päev olid võistlused, kus pidi kõik hästi minema. Olime võistlus järjekorras kolmandad. Püüdsin kõiges rahu säilitada ja mitte pabistada. Aga kava tegelikult tuli päris hästi välja. Aga kõige tobedam on see, et ka rulluisutamises loeb NIIII palju poliitika. ALATI on itaalia esimene ja sinna pole enam midagi parata.. Me jäime viiendaks. Kuigi Itaalia kohtunik tahtis meid neljandaks panna ning Iisraeli kohtunik kolmandaks. Aga vähemalt me ise jäime enamvähem rahule, sest rivid ja kõik olid väga sirged ning isegi arvati, et me oleme iluuisutajad. Peale võistlusi oli avamine ning õhtul kõndisime koju, sest viimane buss ei sõitnud enam lõpp peatusesse :S Laupäeva hommikul oli väga väga varakult tõusmine, sest 8.30 oli juba ametlik trenn ning 7.40 tuli buss. Kõige hullem asi oli aga see, et eelmisel päeval olid 4 tüdrukut üle öö täiesti lambisesse viirusesse nakatunud ning kõigil oli üle 39 palavik ja ka 3 ema nakatusid sellesse. Keegi ei teadnud mis toimub, kutsuti arst, kes tegi süsti, et vähemalt seniori kava saaks ära teha. Kuigi ametlikku trenni ja võistlustel pidi nii mõnigi ikka palavikuga kava tegema. Peale hommikust trenni läksime sõitsime koju, kus hakkasime meike ja soenguid jne tegema. Sõitsime palju bussiga, sest ei tahtnud oma jalgu väsitada. Enne kava algust olime me väga väga närvis. Sest see oli esimene kord, kui me seniori kujundis ehk üle 19-aastaste kujundis võistleme. Seal oli 3 gruppi itaallasi ning maailma meistreid. Kavaga eriti rahule ei jäänud :( sest enne seda oli niiii suur närv sees ja ma ei tundnud ennast üldse hästi.. Aga seal jäime kuuendaks. Peale võistlusi käisime poes ja natukene jalutasime ringi. Ülicool on see, et välismaal ei saa üldse rahulikult jalutada ilma, et vähemalt 50 autot sulle signaali ei laseks ja ei vaataks sind nagu 8ndat maailma imet. Peale võistlusi oli jälle lõpetamine ning kui me hallist välja läksime, siis lihtsalt padukat sajas. Kõik bussid olid juba läinud ja jalutama me ei saanud hakata, sest see oleks liiga jõhker olnud. Niisiis võitsime taksod ning sõitsime koju. Kuna meil oli viimane õhtu, siis läksime rõdule istuma, võtsime mõned joogid, vesu ja olime mõnusalt. Eriti kaua ei jaksanudki niimoodi olla, sest uni oli nii massive ja suht kohe läksime magama. Hommikul tõusime 5.45 panime ennast valmis ja oligi bussile minek.. Lihtsalt niii kahju oli sealt ära tulla. Nutt oli kurgus, sest see kõik seal oli nii kalliks saanud ning me olime nii ära harjunud juba sellega. Nüüd praegu siin Eestis olles ei händeli ma midagi. Ma tunnen nagu ma oleks vales kohas, sest kõik on kuidagi nii vale.. ja trenni tahaks ka juba minna. Õnneks selle reisimisega ei pea me järgmise aastani ootama, vaid oktoobri alguses on juba sõit Maltale :)))

Ja loomulikult ei saa ma unustada oma võrratuid reisi kaaslasi, tänu kellele see reis niiii meeldejääv oli ja mõnus :) love u B.