Iga õhtu hakkan ma nende asjade peale mõtlema ja tunnen, kuidas ma sellest kõigest ikka niii puudust tunnen.. Just õhtuti, kui ma olen nõrk ja unine hakkab mu süda kloppima ja kõhus on liblikad. Samas see on selline tunne, mida ma absoluutselt koguaeg ei tunne aga see piinab. Ma tean, et ma suudan selles olukorras tugev olla ja mitte katki minna, sest nagu mu vanaema mulle ütleb, kui mul õhtul paha tuju on, et hommik on õhtust targem ning hommikul mõtled hoopis teisiti ja kusjuures nii on ka :) Lihtsalt need hetked on olnud nii head minu jaoks ja kindlasti ka tähtsamad minu jaoks, kui kellegi teise jaoks.
No comments:
Post a Comment