Wednesday, September 28, 2011

When life gives me hundred reasons to cry, I´ll show life, I´ve got thousand reasons to smile

Pool nädalat on möödunud üpriski rahulikult ja mõnusalt. Nende 5 päevaga olen palju iseseisvamaks saanud ja ise oma kõikide tegemistega hakkama saanud. Nädalavahetus oli ka selline rahulik. Laupäeval hommikul käisin trennis Mustamäel ning õhtul tulid Rene mõned sõbrad siia. Kokkasime või no tähendab Parts kokkas ning istusime lihtsalt. Minul venis õhtu päris pikaks ja ma olen ülirahul, sest ma sain temaga rääkida sellistest asjadest, mida ma ei oleks elu sees arvanud, et ühe poisiga räägin. Pühapäeval käisin jälle trennis, seekord õnneks Viimsi väikeste koolis aga seal on nii halb ja libe põrand, nii, et üldse ei jäänud rahule. Aga no muidu oleme Renega päris hästi kodus hakkama saanud ja igaõhtu selline mõnus rahulik, kuigi ma tunnen veits oma väiksest kiusupunnist puudust.. Esmaspäeva ja teisipäeva õhtul püüdsin kõvasti õppida, ei ole kindel, kas sellest midagi välja tuli aga no arvatavasti enamvähem tuli, nii palju on ju muud värgenseid ka teha. Kuigi süsteemid peavad siiski paigas olema ja tuleb teha neid asju, mis on ette nähtud. Esmaspäeval käisin Tondil spordiarsti juures ka oma põlvedega. Koguaeg olen edasi lükanud ning nüüd mõtlesin, et panen aja kirja ja lähen kohale, Tuli välja, et mul on põlve kõhrede ülekoormus ja ma pean hakkama tablette võtma ning mingit geeli peale panema + pean ma oma jalaga kuskile teise kohta veel uuringusse minema.
Homme on õnneks selline mõnuslebo päev. Teiseks tunniks kooli ja tunnid on ka sellised enamvähem lebod. 6 tundi ka ainult, peale seda lähme õunakesega linna, teeme talle ID kaardi LÕPUKSOMETI ära ning chillame niisama. 6 paiku lähen ma LÕPUKS ripsmetesse, mis on ülihea, sest ma olin juba loobumise äärel peaaegu aga no nii mugav on lihtsalt, ei suuda ilma nendeta..

B.

No comments:

Post a Comment