Kas tõesti nende aprilli esimese kümne päeva sees tuleb veel mõni väga halb uudis ? Tulgu siis pigem ära, mitte ärgu oodaku mingit hetke, kus ma olen väga õnnelik ja järgmine hetk viib see halb uudis mu tuju nii alla, et minu jaoks on game over !
Katsetest ma tõesti rohkem rääkida ei taha, need koguaeg kas püstitavad liiga suuri ootusi, teevad tuju väga halvaks või pööravad kõik mõtted ja tunded tagurpidi. Tänane päev on üldse olnud kuidagi nii pingete rohke. Koolis saime teada, et 2 kallut said 21 sisse ja muidugi minu ja õuna tujumeeter aina langes ja langes, kuni jõudis selleni, et pisarad hakkasid voolama. See ei ole lihtsalt võimalik, kui südamesse see läheb.. kui südamesse üks kool minna saab ning kui palju ma teeksin selle jaoks, et sinna sisse saada aga ei.. ikka peab see elu minema oma rada. Kindlasti on selle koolide värgi taga ka see, et me kõik läheme eri koolidesse, me ei ole enam koos, meil ei ole koolis kohe võtta mõnda moraalset tuge ning kedagi, kes kooli päeva säravana hoiaks ! Tõesti kui ma nüüd mõtlema hakkan, et mis saab siis, kui me ei ole enam koos ?? Mu mõtte jookseb sel hetkel reaalselt ummikusse..
Kui me täna olime tüdrukute vetsus ja rääkisime, lohutasime ning tönnasime, siis tuli inglise keele õpetaja meid samamoodi lohutama ning tõi meile shokolaadi karbi, kus sees olid keelealla viivad shokolaadi südamed.. mmmm noniiii maitsvad ja tegid tuju ka muidugi kohe mitu korda heaks :)
Aga täna läksime siis õhtul Fredi juurde. Algul mõtlesin küll, et ei tea kas tulen jnejne. Aga no mind suudeti nagu ikka kohe nõusse viia, et lähen ! Algul vaatasin, et aega veel on selleni, kui ma pean õuna ja villuga rohka poe ees kokku saama aga no, kui ma sättima hakkasin, siis see aeg läks naguu mingi rakett, lihtsalt keris ise ennast edasi. Nii ma pidingi siis jooksma hakkama, tee peal nägin veel kätut ka kes bussile jooksis, see oli lihtsalt nii naljakas, mina olin ta ees ja jooksin ning tema minu taga ja samamoodi jooksis. Samasl ajal veel karjudel rääkisime üksteisega :D:D aga õnneks jõudsime ilusti poest läbi käia ja bussile !Fredi juurde jalutades mõtlesime me õunaga, et oleme vist raudselt eksinud aga õnneks ei olnudki :) Pärast poole kui me ta maja juurde jalutama hakkasime siis mingisugune venelaste kamp hakkas meil järel käima, selline vastik kõhe tunne tuli sisse.. aga õnneks läks kõik ilusti ja ei tekkinud meil nendega mingisuguseid probleeme. Õhtu jooksul rahvast ikka tuli ja tuli.. edasi ma arvan, et ei ole mõtet rääkida, sest.. vahet ei ole, hehee :)