Kunagi mil me olime väikesed. Mil me ei teadnud mida tähendab armumine , või veel vähem armastus, me olime kuulnud nendest sõnadest, aga ma ei teadnud milline tähendus neil sõnadel võib olla. Need on meie jaoks vaid sõnad. Meil eksisteeris sõna meeldimine. Kuid mil aeg edasi, hakkasime me nende kahe tühise sõnaga rohkem kokku puutuma ning kuulma. Mingi aeg meile juba seletati mida need tähendavad, aga me ei teadnud mis tunne see on... Kui üks päev saime me seda teada. See tunne oli fantastiline, seda tunnet ei ole isegi võimalik sõnadesse panna. See oli meie esimene armumine, esimesest silmapilgust. See oli kiindumus kellegi vastu... See juhtus ka minul... Ma arvasin, et küll natukene aega on ta mulle väga hingelähedane. Kuid ei .. Seda jätkus kauaks. See ei olnud küll koguaeg nii tugev, vaid see oli nagu tõus ja mõõn, mis langes, lookles ning tõusis. Nagu öeldakse, et noore inimese elus ei ole armastust, vaid on armumised. Kuid armumine kellegisse ei kesta aastaid, vaid see on armastus, mis võib kesta igavesti. See on armastus, kui sa oled kellegisse väga kiindunud, kui sa ei näe tal ühtegi halba külge, kui sa igatsed teda pidevalt, kui sa tahaksid veeta terve oma elu temaga ning pühendada selle eluraamatu jooksul ainult talle. Selle aja sees, mil sa ainult temale mõtled, sa unustad kõik ..