Vähemalt nüüd sain ma aru, et ma ei ole ainuke kes nii tunneb. Asi on selles, et igakord kui ma sellest õhkkonnast eemale lähen või korrakski siit lahkun, siis ma hakkan kohe seda kõike igatsema. Ma lihtsalt tunnen et ma ei suuda olla sellest kõigest eemal , sest eriti veel need inimesed on mulle nii tugevasti südamesse pugenud. Kui ma oktoobris reisile läksin , see oli ainult 3 päeva , siis esimesel päeval ma juba tundsin et ma tahan kohe sinna tagasi ja ootasin nii kangelt seda viimast päeva, et saaaks juba tagasi. Kuigi vahepeal ma mõtlen, et tahaks siit kaugele minema, kasvõi üheks päevaks sõita kuskile kaugemale, et ei peaks mõtlema selle peale. Lihtsalt et ei peaks mõtlema kõigi nende murede, tülide peale mis siis on. Aga kui ma ka lähen kardan ma, et see võib olla hoopiski vale otsus.
Eriti igatsen ma veel mõnda inimest. Ta isegi ei meeldi mulle aga lihtsalt ma niimoodi igatsen koguaeg teda. Et tahaks koguaeg temaga koos olla. Ja igakord kui ma temast mööda lähen siis ta vaatab mulle nii sügavalt silmadesse, et see pilk on kohati lausa pimestav. See on imelik, et see juhtub absoluutselt igakord. Vahepeal on üldse nii, et me mõlemad vaatame nii kaua üksteisele silma ja ei ütle midagi ...