Eile 9.jaanuaril olid mul võistlused Viimsi Spordihallis. Ma tegin Kreteliga kahest kava nimega "Roomlased". Tavaliselt trennis on meil see kava alati väga hästi välja tulnud, isegi kui me trennis pingutanud ei ole. Aga eile hommikul oli mul koe siuke imelik tunne, et mul ei tule kõik asjad välja jne. Me saime teise kohe, see on ka tegelikult jumala normaalne. Sügisel kui me Hollandis käisime siis Piret ütles et meil ei ole mõtet loota mingit head kohta saada, sest seal hüpatakse axleid jne. Aga ikka saime suurtemate klassis kolmanda koha. Eelmine kord võitsime me Laura ja Annika ära palju suuremal võistlusel, see kord võitsid nemad meid ära palju väiksemal võistlusel. Järgmine kord ehk siis läheb paremini. Eile õhtul tulime minu juurde. Tähistasime vaheaja lõppu. Tegime süüa, vaatasime filmi , sõime, rääkisime juttu, naersime jne. Ja täna on siis vaheaja täiesti viimane päev. Hommiku poole käisin trennis ja siis pärast läksime Scotland yardi sööma. See vaheaeg olin ma igapäev oma sõpradega koos , see on hea , sest nendega on mõnus olla , aga nüüd tuleb kooliaeg ja ei saa enam nendega nii palju koos olla. Aga samas on see vaheldus, et saab teiste sõpradega koos olla.



Et Head vaheaja viimase päeva lõppu teile siis !

Vähemalt nüüd sain ma aru, et ma ei ole ainuke kes nii tunneb. Asi on selles, et igakord kui ma sellest õhkkonnast eemale lähen või korrakski siit lahkun, siis ma hakkan kohe seda kõike igatsema. Ma lihtsalt tunnen et ma ei suuda olla sellest kõigest eemal , sest eriti veel need inimesed on mulle nii tugevasti südamesse pugenud. Kui ma oktoobris reisile läksin , see oli ainult 3 päeva , siis esimesel päeval ma juba tundsin et ma tahan kohe sinna tagasi ja ootasin nii kangelt seda viimast päeva, et saaaks juba tagasi. Kuigi vahepeal ma mõtlen, et tahaks siit kaugele minema, kasvõi üheks päevaks sõita kuskile kaugemale, et ei peaks mõtlema selle peale. Lihtsalt et ei peaks mõtlema kõigi nende murede, tülide peale mis siis on. Aga kui ma ka lähen kardan ma, et see võib olla hoopiski vale otsus.
Eriti igatsen ma veel mõnda inimest. Ta isegi ei meeldi mulle aga lihtsalt ma niimoodi igatsen koguaeg teda. Et tahaks koguaeg temaga koos olla. Ja igakord kui ma temast mööda lähen siis ta vaatab mulle nii sügavalt silmadesse, et see pilk on kohati lausa pimestav. See on imelik, et see juhtub absoluutselt igakord. Vahepeal on üldse nii, et me mõlemad vaatame nii kaua üksteisele silma ja ei ütle midagi ...