There are so many beautiful reasons to be happy: January 2014

Detsembri keskpaigas sõitsime oma teise perekonnaga Šveitsi esinema. Ma teadsin juba lennujaama sõites, et sellest tuleb üks hea reis aga et see kohe niii imeline oli.. seda ma poleks osanud oodata. Ma ei vahetaks neid 10 päeva mitte millegi vastu, sest see oli sõnaotseses mõttes ideaalne. Iga päev oli 1-2 showd aga samas meil oli aega ka linna peal käia ja oma asjadega tegeleda. See oli kuidagi teistmoodi kui varem. Ma ei ole kunagi veel nii ägedal ja ilusal showl esinenud, kui seda oli Christmas Tattoo. Eks see erines ka kõigist nendest tattoodest, kus me muidu käinud oleme. See ei olnud nii militaarne ning dekoratsioonidega väga ei koonerdatud. Ühe sõnaga siiamaani on raske kirjeldada seda kõike, sest koos selle õige meeleoluga saab seda teha vaid ülivõrdes, kui sedagi... Inimesed ja seltskond, kellega me tuttavaks saime ning päevast päeva kokku puutusime.. vot nendest oli kõige raskem lahti lasta. Mulle ei meenu, et kuskil reisil oleksid mõned inimesed niivõrd südamesse pugenud, kui seda tehti seekord. Juba 22. detsembri viimane show oli meie jaoks pisarate rohke. Finaalis ei suutnud pooled meist pisaraid tagasi hoida, sest see emotsioon mis sealt tuli ning see publik viimasel etendusel.. I-M-E-L-I-N-E! Terve 23 päeva, kui me koju sõitsime oli sees kuidagi nõrk ja kurb tunne. Ma ei kujutanud ette, kuidas ma jälle selle Eesti eluga ära harjun, kui mind ei ümbritse enam need imelised 20 tüdrukud ja ülejäänud seltskond, kes seda 9 päeva tegi.. Isegi lennujaamas ei suudetud pisaraid tagasi hoida, eriti veel siis, kui meie armas Juss taaskord Saksamaale tagasi sõitis.. Oeh, see oli tõepoolest üks fantastiline reis, mille sarnaseid tahaksin ma veel ja veel kogeda. Nagu ma juba kuulnud olen, siis see ei olnud vist päris meie viimane võimalus Šveitsis esineda. Ei ole veel midagi kindlat, kuid jutud käivad :)