Nädalavahetus oli kuidagi eriline. Ma ei olnud koos nendega kellega ma tavaliselt olen, ei teinud samu asju ja ei rääkinud samu asju nagu tavaliselt. See oli peaaegut erakordne, aga mulle meeldis see väga. Kuidagi rahulik aga samas mölluline. See tõi kaasa uusi mõtteid ning lootusi. Selliseid võiks veel tulla ja kindlasti tulebki.

Aga järgmise teisip. öösel kell 5 lähen ma Prantsusmaale. Tavaliselt ootan ma täiega selliseid reise, kuid see kord ma nii hullupööra ei ootagi. Ma tunnen kuidas ma jään igatsema siia kõiki neid inimesi. Kuigi on selline stress peal, et vahepeal on tunne et lihtsalt ei suuda. Aga reisile minnes võib see mõtetest kaduda. Ei pruugi terveks ajaks kaduda, küll aga hetkekski.